Armu Juhtub

Ja just nendel imelistel hetkedel saame aru, et elus on rohkem, kui me ette kujutada oskame.

See on tunde sosin, peaaegu tabamatu. Ometi on see võimas. Järsku oled teises kohas. Tunned end peaaegu kaaluta. Õhk on paigal, hingamine on aeglane, aga see, mida sa koged, on puhas ja selge. Sind on puudutanud puhta armu hetk.

Ühel hiljutisel suveõhtul sõin õhtust oma õdede ja emaga. Mängis muusika – aaria „Laul kuule“ Antonín Dvořáki ooperist „Rusalka “. ​​Järsku märkasin laulja hääle uskumatut magusust. Mu õde Annalisa, kes õppis ooperit, rääkis meile, et iseõppinud ooperilaulja Amira Willighagen oli kõigest kümneaastane, kuid temas oli midagi sarnast kadunud Maria Callasele. Tüdruku esitus sellest pikast ja keerulisest teosest oli täiuslik – kõhedusttekitavalt täiuslik. Selle, mille õppimine lauljatel võtab aastaid, oli see laps kaasasündinud. Ja kui me kuulamist jätkasime, hakkasin nutma, tema kõrguva hääle ingellik ilu ja õrnus mind valdasid. Olin oma õele ja sellele noorele tüdrukule selle hetke eest nii tänulik. Õhtusöök lõppes magusamal noodil ja me koristasime köögi uue südamekergusega.

Juhuslik arm.

Mu tütar on kahe väikese lapse ema. Ühel õhtul helistas ta mulle pärast seda, kui nad olid voodis. Ta oli täiesti kurnatud pingutustest, et oma poja ja tütre heaks kõike teha: neid ujumistundi viia, nende mängutreffe jälgida, neile lõputult ette lugeda, üht kunstiprojekti teise järel välja mõelda. Ta rääkis mulle, et ta abikaasa töötab oma uues töökohas kolmandat õhtut järjest hilja ja lapsed on metsikud. Selleks ajaks, kui ta nad õhtusöögiks valmis sai, oli ta pisarate äärel. Nad sõid paar minutit vaikselt. Mu tütar hoidis hinge kinni, oodates, et toit lendaks või väikelaps koerale õhtusööki annaks. Siis vaatas tema nelja-aastane poeg aknast välja ja ütles: "On tore siin sinuga istuda." Ta rääkis oma kaheaastase õega, kes naeratas talle armsalt vastu. Sel hetkel oli nende ema lummatud. Kõik, mida ta oli teinud, oli toonud kaasa selle ühe imelise hetke tema südames olevate laste vahel.

Ootamatu arm, nagu äkiline imeline päikesekiir, mis tungib läbi pimeda vihmasaju.

Üks omaette loomuga noormees, keda ma tean ja jumaldan, leidis armu, töötades ennastsalgavalt vabatahtlikuna. Tyler D. oli pärit peaaegu armastuseta kodust, kuid millegipärast teadis ta, et tahab lähedast ja armastavat suhet. See tuli välja vestluskatkenditena: „Kui ma abiellun, hoolitsen selle eest, et oleksin oma laste jaoks olemas“ või „Kui mul oleks nii tore tüdruksõber, siis ma ei ignoreeriks tema telefonikõnesid.“

Kord, vastuseks kuulmisele paarist, keda me mõlemad tundsime ja kes olid lahku läinud, märkis ta, et neil on nii vedanud, et nad teineteist omavad, kas nad ei saaks seda lihtsalt lahendada? Aga Tyler ei teadnud, kuidas avaneda naisele, kes teda köidab. Ta ei suutnud ühitada tunnet, et ta pole armastust väärt, sooviga olla armastatud. Nii jäi ta ummikusse ja üksildaseks. Tema peamine väljund näis olevat töö vabatahtlikuna loomade varjupaigas. Ta oli leebe ja hooliv ning kassid ja koerad reageerisid talle paremini kui kellelegi teisele varjupaigas.

Oli üks koer, kes oli hirmunud ja keda oli väärkoheldud. Tyler tegi Barneyst oma erilise projekti ja veetis temaga rohkem aega kui teiste varjupaigaloomadega. Kahe nädala jooksul toimus Barneys märgatav muutus, ta tusas terve päeva, kuni Tyler kohale ilmus. Varjupaiga juhataja soovitas Tyleril mõelda Barney lapsendamisele. Tyler oli üllatunud. Ta oli harjunud andma ilma midagi vastu ootamata. See, et tal võidi Barney koju „lubada“, oli võõras mõte. Tyler hakkas sellele üha rohkem mõtlema. Võib-olla saaks ta Barney aeg-ajalt koju tuua? Ta oli näinud oma korterist mitte liiga kaugel koeraparki. Tema kodu oli piisavalt suur ja Barney sai aiaga piiratud hubases tagahoovis viibida, kui Tyler tööl oli. Ta teadis, et perenaine lubaks tal koeraukse paigaldada; just tema oli pakkunud varjupaika Tyleri üksildaste õhtute vastumürgiks.

Tyler otsustas Barney koju proovisõidule viia. Kui ta kaelarihma ja rihmaga Barney puurile lähenes, oli Barney higine ja elevil. See uus sõber oli tohutu privileeg. Barney auto juurde juhatades valdas teda tohutu emotsioonide laine. Kas armastus tunduski selline? Barney hüppas esiistmele ja Tyler istus juhi poolele. Barney sättis end istmele ja surus end kokku, pea käppadel, pilk noorel mehel. Sel hetkel taipas Tyler, et oli sellele olendile oma südame avanud ja teda armastati vastu. Ta oli täiesti liikumatu, kui ta seda tõde endasse imestas. Ja ta teadis, et oli kuidagi murdnud läbi selle, mida ta oli salaja pidanud oma „külmunud südameks“.

Kui Tyler mulle sellest, mida ta nimetas „Barney saagaks“, nägin tema näol enesekindlust, mida polnud kunagi varem olnud. See polnud hiiglaslik muutus; see oli pigem nagu väike saladus, mis temas hõõgus ja aitaks tal liikuda elu poole, mida ta soovis.

Armu.

Need armu, taipamise või täieliku ilu hetked nagu puhas valgusvoog õpetavad meile, et elus on alati midagi enamat, kui me ette kujutada oskame – ja need võivad juhtuda, kui oleme neile avatud.

Kuidas me neile avatumaks muutume?

Me aeglustame tempot. Me lubame endal tunda. Me laseme sellel suurepärasel loomingul – meie südamel/meelel – raske töö ära teha. Meie meeled – kõik – töötavad olenemata sellest, kas me oleme neist teadlikud või mitte. Ärge ignoreerige neid! Kui me harjutame oma liigutustes ja mõtlemises teadlikkust, näeme muutust: toimetused muutuvad vähem koormavaks; see, mis on nauditav, näiteks seks, hea toit või soe suhtlus inimestega, kellest hoolime, paraneb; meie psüühika ja emotsioonid muutuvad vähem reageerivaks ja segaseks. Armule avanemine muudab meie teadvuse tekstuuri ja sügavust, soojendab meie südameid ja rikastab meie elu.