Maasse Armumine

Loodusmaailm on meie elus üks säravamaid ja järjepidevamaid helduse allikaid – olenemata sellest, kas me seda otseselt hetkest hetke kogeme või mitte. Kui lubame endal häälestuda ja tähelepanu pöörata, toidab ja varustab meie Maa meid pidevalt, säilitades elu ja pakkudes oma külluslikke ande hingematva ja järjepideva õitsenguga. Maa andid toidavad meid iga päev nii otseses kui ka kaudses mõttes. Kõikvõimalikud Maalt sündinud asjad võivad meid perspektiivi äratada. Kõikvõimalikud hetked looduses võivad meile pakkuda tänulikkust elu hinnalisuse eest ja tuletada meelde meie habrasid ja võimsaid sidemeid. Ookeanide, põldude, vihma, puude, lillede, taimede, loomade, taeva, lindude, päikese – ja paljude muude asjade – keskel saame koheselt kogeda oma suhtelist suurust maastiku suursugususe taustal ja sellega võrreldes. Lahutamatult seotuna, kuid samas väikesena loodusega suhtlemise tunnetamine võib meid kiiresti viia pühaduse tundeni. Aukartusele ja imestusele alistunud, kogeme elu ande kergemini ja sügavamalt.

Ometi elame ajal, mil looduse suurimate andide allikad on meist üha enam eemal, paljudele praktiliselt kättesaamatud ning inimkonna valikute pärandi ja tänaseni tehtud valikute tõttu ohustatud ja ähvardatud. Maa anded on põimitud meie riietesse, kehasse, sellesse, mida me sööme... aga need peituvad sünteetilistes koostisosades, pakendites, hoonetes ja transpordivahendites, mis neid kannavad. Meie pilk on sagedamini suunatud arvutimonitorile, teleriekraanile või mobiiltelefonile kui maapinnale või taevale. Mida enam me alistume tehnoloogilisele arengule, seda enam võib meie isiklik elu katkeda ühenduse niidist, mis aitab meil tunda oma tõelist ja vajalikku kohta elu erakordselt vastupidavas, habras ja vastastikuses võrgustikus. Mitmes mõttes võib looduse meile pakutavate andidega ühenduse loomine nõuda rohkem pingutusi kui kunagi varem ja nii mitmes mõttes pole see kunagi olnud olulisem.

Tänulikkus toetab meie suhte teadlikku meelespidamist ja austamist emakese loodusega. Tänulikena avame end kogema täielikumalt tema pakkumiste privileegi ning kuulama nii väikeseid kui ka valjusid hüüdeid meie kaaslase ja hoolitsuse järele. Loodusmaailma kuuluvustunde süvendamine võib pakkuda kohaloleku taset, mis mitte ainult ei ärata pühamat ja aupaklikumat suhet Maaga, vaid võib ka teavitada ja tugevdada viise, kuidas me suhestume iseendaga kui looduse oluliste olenditega.

Kui me laseme endal armuda Maasse kogu tema hiilguses, tugevdame oma sidemeid. Me laseme endal kogeda oma emotsioonide täiust, kui lahutamatud me oleme Maa lõputust kingituste voolust, mõistame, kui palju ja kui sageli me neid enesestmõistetavaks peame, ning leiname kaotusi, mida meie Maa ja kõik tema olendid iga päev meie tsivilisatsiooni käes kannatavad. Tänulikkus kutsub meid oma lahusolekut tervendama, elama suuremas rõõmus ja tugevdama oma kohta õiguspärases vastastikkuse suhtes loodusmaailmaga.

Tänulik elu kutsub meid aktiivselt tegutsema viisil, mis sügavamalt austab ja säilitab seda, mida me kõige rohkem kalliks peame. Looduse võimalikkuse tunde loomiseks peame kogu südamest „tunnetama“ oma sidet ja vastastikust sõltuvust. Meid inspireerib toetama seda, mis meid toetab, meenutades sügavamalt, kuidas oleme lahutamatult seotud meid ümbritseva maailmaga. Looduse heldusega ühinedes õpime olema alandlikumad ja lahkemad. Nagu luuletaja Hafiz ütleb: „Pärast kõiki neid säravaid aastaid ei ütle päike maale: „Sa oled mulle võlgu“... Kujutage ette, kuidas selline armastus võib valgustada kogu maailma.“