Punased sibulad: Ilu Poolt Muudetud

Olin kahe värskelt korjatud punase sibulaga komposti serval ja pesin nende koorelt mustust. Tol ajal vaevles mu meel ebameeldivate mõtetega, tundsin end konkreetses olukorras ülekohut, vaatasin üle, kuidas mulle ülekohut tehti. Ei ole kindel, kellele ma oma juhtumist rääkisin. Mitte punane sibul.

Kui ma ühe välimist kihti tagasi koorisin, tabas päike selle punetust, valgustas selle nagu rubiin ja ma ahmisin selle hämmastavat ilu. Mõtted vaibusid ja punane kuma neelas mu olemise tänu ja aukartusega.

Järsku tundsin end lolliks selle pärast, mis nüüd tundus tühine sisseelamine. Siin ümbritses mind ilus, kuid ma ei olnud sellele vastuvõtlik, lasin end takerduda mõtetesse, mis ei ole praegu, abivalmidus ja takistuseks kohalolekule.

Armuhetk viis mind sellest seisundist välja ja näitas teist võimalust, näitas taas, et valik, mille ma oma mõtetega teen, muudab mu maailma kõikvõimalikuks. Olin olnud tõre ja tume ning ühtäkki ilu muutnud.

Tahaksin öelda, et see arusaam muutis mu vaimset käitumist ja loobusin ärritavatest mõtetest, selle asemel püüdes leida ilu ja olla sellest liigutatud. Kuid see pole nii. Punased sibulad on aga selles vallas jätkuvalt õpetajaks olnud.

Talvel, kui otsisin sibulat sealt, kus neid pikkade jahedate kuude jooksul hoitakse, vahistas mind taas kuivanud naha erk sügavpunane värv, mille mustrid ilmnesid nagu geomeetrilised vitraažid. See kogemus meenutas endist komposti juures. Seekord ma pahurusse ei uppunud, ma lihtsalt ei olnud tegelikult üldse kohal. Kuhu jäi mu mõistus, kui see helendav sügavlilla punane selle hetkesse tõmbas? Nüüd oli täis, rikas, elus. See teine ​​koht? Ma isegi ei tea.

Punast sibulat mullast välja tõmmates, kõva, mustusega kaetud väliskest eemale koorides näen tumepunase vastu kleebitud valget kihti. Tume värv kahvatu kihi taga paljastab telliskivitööga sarnase mustrivõrgustiku mikroskoobi all vaadeldavate naharakkudeni, puu sisekoore kihtideni. Jälle olen vahistatud ilu ja looduse mustrite imelisusega.

See saadab mind läbi aia jalutama tahtliku kavatsusega ilu otsida. Ma avastan seda igalt poolt. Särav kõrvitsaõis, nii intensiivselt kollane, et kroonlehtede sees paistab olevat valgust, rõõmustab nii mind kui ka sees rõõmsalt vingerdavat, naudingust sumisevat mesilast. Valgus läbi kapsalehtede paljastab veenide mustrid, mis näevad välja nagu talvel puude hargnevad mustrid. Sõnajalalaadsed porgandilehed lehvivad kergelt vaevumärgatavas tuules, suleline tants. Kõikjal on ilu.

Tuletan meelde osa ühest navaho hõimu luuletusest ja mõistan seda uuel viisil.

Tohin iluga kõndida

Kui ilu mu ees, tohin ma kõndida

Tohin ilu seljataga kõndida

Kui ilu on minu kohal, võin ma kõndida

Kui ilu on kõikjal minu ümber, võin ma kõndida

Vanemas eas, ilurajal ekslemine, elav, kas ma käin

Vanaduses, ilurajal ekseldes, uuesti elades, kas ma kõnnin

See on viimistletud ilus.

See on viimistletud ilus.

Mis on ilu mõistatus? Kuidas seda seletada? See on midagi enamat kui vaatenurk, mis asub vaataja silmades. Simone Weil märkis: "Kõiges, mis annab meile puhta autentse ilutunde, on tõesti Jumala kohalolu. Maailmas on justkui Jumala kehastus ja seda näitab ilu. Ilus on eksperimentaalne tõestus, et kehastumine on võimalik."

See ilu – viis, kuidas see tekitab vaimse hingeldamise, peatab mõtted ja toob mulle hetkes rõõmu – paneb mind mõtlema, et see on suur osa kunstilisest impulsist. Tekib soov kogetud aukartust jäädvustada ja jagada, luua ka seda, mis toob kaasa mõtte peatumise hetke, sisseelamise, mustrite ja kihtide äratundmise ning tähenduse.

Ilu on võimeline muutuma. Punased sibulad pole enam endised – need on portaalid imestuseks, mälestuseks, aukartuseks ja tänuks. Aias on lihtne ilu leida, kuid ma õpin ka seda, et seda on kõikjal.

Kas ma saan oma meelt pöörata, tähelepanu häälestada, et see üles leida?