Luule Kutsub Meid Pausile

Su nägemus saab selgeks alles siis, kui vaatad oma südamesse. --Carl Jung

Olen luuletusi kirjutanud lapsepõlvest saati. Minu märkmikust sai sõber, kellega sain vaikselt vestelda. See suhe on kestnud ja mind toetanud aastakümneid. Just väikeste asjade jälgimine, millest igapäevaelu koosneb, kutsub mind luuletust kirjutama.

See on lihtne teema, ühine joon, mida ma otsustan uurida, seega kui ma kõnnin mööda tänavat, avan supipurgi, vaatan seinal pleekivat plakatit või kujutan ette, mida ma võiksin märjale tsemendile kirjutada, küsin endalt, mida ma märkan ja milline on minu reaktsioon hetkel.

See, kui luban endale pausi pidada ja sõnu kirja panna ilma nende suunda teadmata, järgides spontaanse impulsi vaba voogu, viib minu jaoks alati avastuseni. See annab kuju sellele, millest saab luuletus. Hetkel kohtub see, mis antakse mulle, kirjanikule, ja see, mida seejärel pakutakse sulle, lugejale. Me kohtume üksteisega sel viisil.

KÕIGILE

Linna väljapääsu võtmine

sa möödud süngetest alleedest, šikk

restoranid, keegi istub

kõnniteel kividega kaetud.

Ta ei saa isegi prügikasti roomata

pooleldi söödud muffineid kätte saama.

Ta on kõnnitee, osa

maastikust, purunenud monument

Keegi ei näe enam. Ma jään vait.

arvates, et ta on kellegi oma

vend, poeg, isa, abikaasa,

onu, sõber, kes varem kuulus

kusagil mujal, aga on kaotanud

aadress, tahe, meel,

ja ei saa sellest kohast liikuda.

Ma ütlen tere. Ma püüan sellega hakkama saada.

kõige püham tere, mis eales öeldud

toonil, mis tõesti tähendab

Ma tean sind; ma armastan sind.

***

TÄHESTIKUSUPP

Purki on lihtsam avada,

vaata, kuidas tähed hõljuvad.

Lusikas keerleb puljongis

sõna püüdmine alla neelamiseks.

On leiba, mida murda

ja palve, mida pidada.

Mitte imede pärast

aga tavaliste jaoks.

***

MUUTUV VALD

Käe all kandsin trükise koju

oma papptorus galeriist.

Raam ehitati ja klaas lõigati sobivaks

üle Van Goghi kollase nisu.

Aastaid päikesevalgust aknast

pleegitas värve järk-järgult

sooja avamaa muutmine

viljatusse kõrbe.

Aga linnud! Nende tiivad!

ei lahkunud taevast kunagi.

***

LOOTUS

Ma tahan sõna kirjutada

täht-tähe haaval

nagu kepiga

liival

või sõrm mullas,

iga täht

maapinnal suurendatult.

Neli tähte

kingaotsa kujuline

või kivi serva.

Soov

märjas tsemendis.

***

Tänusõnad järgmistele väljaannetele, kus luuletused esmakordselt ilmusid:

„Ärkamiste arvustus” (The Awakenings Review), 2020, „Kõigile”, „Spillway” (Spillway), 2016, „Alphabet Soup” (Alphabet Soup), „Poetry East” (Poetry East), 2011, „Muutuv väli” (The Changing Field), „Vaata minu tõusu” (Watch My Rising), 2016, „Lootus” (Hope).