Varblase Laul Taeva tõstmiseks

[Viimased kaheksakümned aastad on Euroopa Foorum Alpbachis olnud põlvkondade- ja valdkondadeülene poliitika-, äri- ja kodanikuühiskonna juhtide kokkutulek, et edendada ideid tugevama Euroopa loomiseks. Selle aasta kokkutulek tõi kokku 4000 osalejat, sealhulgas esinejad nagu paavst Franciscus, ELi endine president ja Nobeli majanduspreemia laureaat. ServiceSpace'i asutaja Nipun Mehta kutsuti avaistungil oma mõtteid jagama. Allpool on tema ärakirja toimetatud versioon.]

Olen teie reklaamipaus nende rikkalike poliitiliste paneelide vahel. [Naerab] Tänan teid kutsumast. Mul on suur au seda ruumi teiega jagada, et koos mõtiskleda selle üle, kuidas poliitika ja äri saavad inimkonna ajaloo kulgu kujundada.

Lubage mul alustada looga. Indias toimunud retriidil paluti meil vahetult enne lõunat minna ja istuda kellegi võõra kõrvale. Lõpuks istusin külast pärit noore teismelise kõrvale. Enne sööki sulgesin silmad lühikeseks tänulikkusehetkeks – nagu mul ikka kombeks on. Silmi avades nägin midagi ebatavalisemat – see noormees valmistas mu taldrikult ampsu. Minu taldrikult! [Naerab]

Tajudes mu segadust, pakkus ta leebe selgituse: „Kasvasin üles mõttega, et kui sa tahad millegagi ühendust luua, peaksid sa sellele ohvri tooma. Tahtsin olla osa sinu palvest, nii et mõtlesin, et mis oleks parem viis kui sinu toidust osa saada?“ Ja sellega ulatas ta selle ampsu mulle! Vau.

Uudishimulikult küsisin temalt, mis töö teda ellu äratas. Oma east kaugelt ületava tarkusega jutustas ta mulle loo – loo väikesest varblasest. „Varblane,“ alustas ta, „kuulis, et taevas langeb alla, ja samal ajal kui kõik teised olendid põgenesid, küsis ta endalt: „Mida mina teha saan? Ma olen ju kõigest varblane.“ Aga siis, särava sähvatuse saatel, heitis ta selili, suunates oma pisikesed jalad taeva poole. „Mida sa teed, väike varblane?“ küsisid teised. „Noh, ma olen kuulnud, et taevas langeb alla, ja seepärast annan oma panuse, et seda üleval hoida.“ Ta peatus ja lisas siis vaikselt: „Seda püüan mina ka teha.“

Varblane õpetab meile tasakaalu – teadaoleva, tundmatu ja teadmatu tasakaalu.

Teadaolev on meie tegevus, sammud, mida me enesekindlalt astume. Just „käed“ ehitavad, meie käegakatsutavad pingutused. Tundmatu, kuigi see võib tekitada ebakindluse hirmu, katalüüsib võimaluste valdkonda, kus meid juhivad uudishimu ja kasvule orienteeritud mõtteviis. Just „pea“, mõistus, mis navigeerib keerulises põhjuse ja tagajärje võrgustikus, kus innovatsioon ja looming juurduvad.

Aga tundmatu – see on südame pärusmaa. See on müsteerium, mis ego kinni püüab, mis kutsub meid usaldama nähtamatut, uskuma millegi suurema tekkimisse kui selle osade summa. Nii nagu vesiniku- ja hapnikuaatomitel ei ole vedelaid omadusi enne, kui nad veena kokku saavad, ei saa me teada oma ühinemise võimalikke võimalusi. Just meie süda saab meid juhatada tundmatut omaks võtma.

Kuidas siis tasakaalustada käsi, pead ja südant? Kui juhime ainult oma kätega, võime küll tegutseda, aga riskime reageerida impulsiivselt. Kui juhime ainult oma mõistusega, võime küll uuendusi teha ja poliitikat luua, aga riskime kaotada sideme oma inimlikkusega. Gandhi hoiatas kord: „Mehed tahavad, et nende süsteemid oleksid nii head, et nad ei peagi seda olema.“ See on ehk hoiatus, et me ei laseks oma inimlikkusel libiseda süsteemide külma loogika rüppe, et me ei peaks liikuma südamest pähe. Kui aga meie süda suudab juhtida meie käsi ja pead, siis juhatab tundmatu alandlikkus meid ootamatu esilekerkimise lävele.

Ja sellist esilekerkimist ongi see, mida meie maailm nii hädasti vajab. Me leiame end olevat lõksus mitmepolaarses kriisis – geofüüsikalistest jõududest ebavõrdsuse, sõjaliste konfliktide ja massirändeni – igaüks neist kattub, igaüks ähvardab meid enneolematusse tasakaalutusse viia. Meil ​​pole selgeid vastuseid kliimamuutustele, ebavõrdsusele, sotsiaalsele isolatsioonile, sõjale. Me tegutseme, me mõtleme, me kehtestame seadusi, aga see tundub sageli nagu mutimäng, iga uus lahendus sünnitab uue probleemi.

Me vajame südame intelligentsust, ühenduse loomise tarkust, kus suhted koovad uute, ettenägematute positiivsete kõrvalekallete mustrite seinavaiba.

Sotsiaalsete muutuste vallas keskendume sageli mõju mõõtmisele, kriitilise massi saavutamisele, uskudes, et kui piisavalt inimesi meie eesmärgiga liitub, siis järgnevad muutused. Aga nagu tuntud rahutagaja John Paul Lederach kord Sudaanis ringis märkis : „Puudub mitte kriitiline mass. See on kriitiline pärm.“ (Ma arvan, et saksa keeles on see „Hoofeh“? Naerab.)

Pagarid ütlevad teile, et leiva küpsetamiseks on vaja jahu, soola, suhkrut, vett ja pärmi. Pärm, kuigi peaaegu nähtamatu, on see, mis paneb kõik muu kerkima. Ilma selleta pole leiba. Einstein ütles kord: "Harva saab lugeda seda, mis loeb," ja tõepoolest on just kriitiline pärm see, mis loob platvormi eksponentsiaalseks kasvuks. See kutsub esile nihkumise platvormi kvantiteedilt kvaliteedile, küsimuselt "kui palju" küsimusele "kes" – kes on õiged inimesed, kes koos segatuna ja kokku hoides taastoodavad mittelineaarset eksponentsiaalset kasvu, mille mõju ulatub kaugemale mõõdetavast?

„Ajad on kiired, me peame tempot maha võtma,“ tuletab Bayo Akomolafe meile meelde. Kiirustades mõõta kohest mõju, saavutada selgeid ja kitsarinnalisi eesmärke, võime kaotada laiemad ja peenemad piirid, kus südame tõelised võimed avalduvad.

Löögiläätse vaatepunktist võivad varblase teod tunduda tähtsusetud. Ometi ei kohtu kriitiline mass ja kriitiline pärm mitte kvantiteedis, vaid nende tegutsemisvälja organiseerivas põhimõttes. Varblase kavatsus teenida tingimusteta toetab seda teadvuse platvormi, mis laseb tuhandel õiel õitseda. Ta ei lisa ookeani lihtsalt tilka; ta näeb selles tilgas ookeani. Tema tegu, kuna see antakse vabalt, ilma ootusteta, saab südame pärmiks, tõmmates õrna joone põgusast igaveseks, mida kannavad edasi looduse nähtamatud hoovused. Ja sel viisil saab isegi väikseimast teost muutuse seeme, säde, mis süütab kujuteldamatu.

Suur aitäh teile kõigile, et olete see südame kriitiline pärm. Kui meie pead ja käed juhivad meie südant, kui me suudame tantsida teadaoleva, tundmatu ja teadmatuga ning kui me reageerime maailma kannatustele piiritu kaastundega, siis küpsetame koos leiba, et toita maailma nälga!

PS Täna välja minnes näete lauda südamekujuliste nööpnõeltega, millest igaüks on armastusega valmistatud India vähekindlustatud kogukonna naiste poolt. Aastaid tagasi, kui me naisega neid sõpradena külastasime, pakkusid need naised meile hüvastijätukingitust – käsitsi õmmeldud südamekujulisi nööpnõelu, mis olid valmistatud riidejääkidest. "Me teame, et teile meeldib anda," ütlesid nad, "seega tahtsime teile midagi ära anda." Täna saatsid nad teile veel neid südamekujulisi nööpnõelu. Kui keegi teiega räägib, võtke see ja pange see külge. Aga siin on selle ilu – niipea kui keegi seda imetleb, peate selle talle edasi andma. Sel lihtsal viisil saavad need väikesed südamed ilu hoidmise, südamete avamise ja meie seletamatu seose usalduse õpetajateks. Edasi!