Maggie Doyne'iga Head rääkimist

Ühel hommikul 18-aastaselt, äsja keskkoolist lahkudes, ärkas Maggie Doyne tundega, et ta pole veel valmis oma esmakursuslaste ühiselamusse kolima. Selle asemel soovis ta ülikoolis õppimist aasta võrra edasi lükata, et reisida ja avastada oma "sisemist mina". See oli otsus, mis muudab tema elu viisil, mida ta ei osanud ette kujutada.

Neli riiki ja tuhandeid miile hiljem leidis Maggie end keset kauget, sõjast räsitud küla Nepalis. Ta vaatas meeleheitel, kuidas Nepali lapsed purustasid kivid kruusaks ja müüsid neid siis ühe dollari eest päevas, et osta toitu. Maggie oli sunnitud tegutsema. Üks noor tüdruk oli eriti puudutanud tema südant, nii et Maggie maksis seitse dollarit, et teda kooli panna. See oli algus.

Ühest lapsest sai kiiresti kaks ja siis kahest viis. Peagi tundus, et laste registreerimisest ei piisa. Kuna Maggie oli ressursside puudumisel, kuid tohutu lootustundega, otsustas ta pakkuda neile noortele põgenikele stabiilsust ja tõelist alust eluks. 19-aastaselt veenis ta oma vanemaid kogu oma 5000 dollari suuruse säästu raha kandma, et Nepalis maatükki osta. Maggie juhtis kohaliku kogukonna abiga Kopila oru orbude lastekodu loomist . 23-aastaselt avas Maggie ka kooli, mis täna (kolm aastat hiljem) teenindab enam kui 300 õpilast Surkhetist ja seda ümbritsevatest piirkondadest.

Maggie oli vaid 19-aastane (ja 8000 miili kodust eemal), kui ta selle projekti käivitas, kuid ta ei lasknud kunagi oma vanusel takistada tal eesmärkide saavutamist. Tegelikult usub Maggie, et millegi võimatuna näiva saavutuse saavutamiseks on hädavajalik säilitada nooruslik, idealistlik ja optimistlik suhtumine. Kolm aastat tagasi Do It Lectures (vt allpool) peetud ettekandes juhtis Maggie tähelepanu sellele, et inimestel on vananedes kalduvus muutuda kahtlevaks ja keskenduda asjadele, mida neil pole. Inimesed võivad öelda: "Ma saaksin seda teha, kui mul oleks rohkem raha või kui mul oleks magistrikraad." Maggie kinnitab oma kuulajatele, et teid ei pea need asjad lohutama: "Teil on juba kõik, mida vajate."

Olles lugenud allpool Maggie intervjuud, saate lisateavet tema töö kohta Nepalis ja BlinkNow Foundationis , mille ta lõi vahendiks, et jagada oma missiooni maailmaga. Meil on au teid saates Talking GOOD Maggie esineda!

1. Ühe lausega, mis on sinu elu eesmärk?

Anda oma lastele õnnelik lapsepõlv, hoida neid tervena ja muuta orbude eest hoolitsemise mudelit.

2. Kuidas on see töö teid muutnud?

See töö on pannud mind lootma, et muutused on minu elu jooksul võimalikud ja 100% saavutatavad. Ma näen seda iga päev oma silme ees. Olen veendunud, et suudame maailma vaesuse lõplikult lõpetada ning saame seda teha oma maailma lapsi harides ja nende eest hoolitsedes.

3. Mida sa kinkimisest saad?

Mul on lõhkev süda ja 300 kõige õnnelikumat ja kõige hämmastavamat väikest last universumis; kallistused iga päev, palju naeru, koguperemängud lipu püüdmiseks, liiga palju sünnipäevapidusid, et lugeda, ja rohkem armastust, kui ma eales ette kujutasin.

4 . Kes on elav kangelane ja mida te neilt küsiksite, kui teil oleks võimalus?

Ma armastan Melinda Gatesi ja kõike, mida ta teeb, et naiste jaoks maailma muuta. Kui me kunagi kohtume, siis ma palun tal meile Nepali külla tulla!

5. Millised igapäevased ressursid võiksid aidata teil saavutada oma heategevuslikke eesmärke?

Täitsime hiljuti kuus Kopila Fellowsi töökohta. Programm Kopila Fellows on loodud selleks, et tuua tähelepanuväärseid inimesi üle maailma osaks meie kogukonnast Nepalis Surkhetis. Otsime positiivseid, lõbusaid, erakordseid mõtlejaid ja tegijaid, kes aitavad inspireerida ja kasvatada meie üha kasvava kodu ja kooli lapsi, töötajaid ja õppejõude. Kandideerida saab aadressil www.blinknow.org/kopila-fellows/ . Meil on ka soovide nimekiri asjadega, mida vajame oma koju, kooli ja kliinikusse: http://blinknow.org/wishlist/ .

6. Millised on põletavad küsimused, mis teil selle kogukonna jaoks on?

Ma küsiksin filantroopide kogukonnalt; "Tundub, et meil kõigil on ühised unistused ja eesmärgid, et muuta maailm oma laste jaoks paremaks. Millised on mõned viisid, kuidas me kõik, kellel on ühised huvid, saame koos töötada, partnereid teha ja koostööd teha?"

7. Mis oleks teie raamatu pealkiri?

Kui ma kunagi raamatu kirjutaksin, siis kirjutaksin hunniku lugusid Kopila lastest ja igapäevaelust, et nad saaksid lugeda ja vanemaks saades meenutada. Mis puudutab pealkirja... Ma pean selle üle mõtlema.

8. Räägi meile midagi, mida jagad avalikult harva?

Meil on lastega pidev võitlus peatäidega.

9. Mida soovitate teistele, kes ihkavad saada kodanikest filantroobideks?

Järgi oma südant. Tee seda, mida armastad. Iga probleemi puhul on tavaliselt lahendus haridus.

10. Millise küsimuse sa sooviksid, et ma oleksin küsinud, ja milline on vastus?

KÜSIMUS: Kuidas leiad aega olla emaks 40 lapsele?

VASTUS: Mul on PALJU abi. Ma ei saaks sellega üksi hakkama. Mul on suurepärane meeskond, kes aitab mind päevast päeva. Lapsed kutsuvad meie kokkasid ja hooldajaid oma "tädideks" ja "onudeks". Mul on kohalikud õpetajad ja direktor, kes aitavad mul meie kooli juhtida, kaks hämmastavat tahvlit nii USA-st kui Nepalist ning vabatahtlikud, kes tulid meid aitama üle kogu maailma. Iga lapse jaoks aja leidmise osas avastan enamikul päevadel, et päevas pole tõesti piisavalt tunde. Õhtul enne magamaminekut teeme midagi, mida nimetatakse "satsungiks", kus istume koos ringis ja peame perekonna koosoleku, laulame laule ja räägime oma päevast. See on tõesti kasulik, kui meil on määratud aeg, kus oleme kõik koos ühes ruumis perena. Ootan seda iga õhtu ja tean, et seda teevad ka lapsed.