Luule Ja Kaotuse Ning Lahkumise Valu

ÜRO uudised · „Letulaul Süüria pärast”: teismelise poeetiline hüüd oma kodumaa pärast

Süüria tuvid laulavad mu pea kohal
nende kutse nutab mu silmis.
Ma üritan riiki kujundada
mis sobib minu luulega
ja mitte ette jääda, kui ma mõtlen,
kus sõdurid mu näol ei kõnni.
Ma üritan riiki kujundada
mis on minu vääriline, kui ma kunagi luuletajaks saan
ja tee järeleandmisi, kui ma nutma puhken.
Ma üritan linna kujundada
armastuse, rahu, üksmeele ja vooruse
vaba segadusest, sõjast, varemetest ja viletsusest.

Oh Süüria, mu arm
Ma kuulen su oigamist
tuvide hüüdes.
Ma kuulen su karjuvat nuttu.
Ma lahkusin teie maalt ja halastavast pinnasest
Ja sinu jasmiini lõhn
Mu tiib on katki nagu sinu tiib.

Ma olen pärit Süüriast
Maalt, kus inimesed korjavad äravisatud leivatüki üles
Et seda jalge alla ei tallataks
Kohast, kus ema õpetab oma poega päeva lõpus sipelgale mitte peale astuma.
Kohast, kus teismeline peidab oma vana venna eest sigaretti austusest.
Kohast, kus vanad daamid koidikul jasmiinipuid kastsid.
Naabrite hommikukohvist
Saatja: pärast sind, tädi; nagu soovid, onu; hea meelega, õde…
Kohast, mis kestis, mis ootas ja mis ikka veel leevendust ootab.

Süüria.
Ma ei hakka kellelegi teisele luulet kirjutama.

Kas keegi oskab mind õpetada
kuidas luua kodumaad?
Südamlik tänu, kui oskad,
südamlik tänu,
koduvarblaste käest,
Süüria õunapuud,
ja teie väga südamlikult.

***

Amineh Abou Kerechi luuletus „Lament for Syria” võitis 2017. aastal Ühendkuningriigi Betjemani luuleauhinna ning selle aasta veebruaris luges ta seda luuletust ette ÜRO üritusel, mis keskendus laste konfliktiajal kogetavale traumale.

Ta elab nüüd koos perega Ühendkuningriigis ja rääkis Süüria sõja alguse kümnendal aastapäeval ÜRO uudistele sellest, kuidas temast sai luuletaja.

„Elasin Süürias Darayyas, aga lahkusin riigist 2012. aasta lõpus, kui olin seitsmeaastane. Mu pere kolis kaheks aastaks ühest kohast teise, mis oli väga stressirohke, sest me ei teadnud kunagi, mis meid päevast päeva ees ootab.“

Kolisime Egiptusesse ja ma käisin koolis, kus minu klassis oli 90 õpilast. See polnud tore kogemus ja see mõjutas mind väga, seega meenutasin heldimusega oma sõpru ja vana kooli Süürias, kus igas klassis oli vaid 20-30 õpilast.

UNICEF/M. Abdulaziz

10 aastat kestnud sõda Süürias on hävitanud paljude noorte süürlaste hariduse

Kirjutamine kurbuse vastu võitlemiseks

Kodumaalt kaugel olles hakkasin tundma igatsust ja ahastust, seega hakkasin kirjutama oma endisest elust ja sellest, kuidas mu elu oli nüüd muutunud, kuigi ma ei jaganud seda tol ajal kellegagi.

2016. aastal saabusin Ühendkuningriiki ja tundsin end kodust üha kaugemal olevat.

Käisin koolis ja kannatasin keele ja kultuuri pärast, mis on täiesti erinevad sellest, mida araabia riikides kogeda saab.

Mul kulus inglise keele õppimiseks umbes aasta. Koolis kohtusid minusugused pagulased, et arutada oma tundeid, jagada ja toime tulla oma kurbusega.

Koolis hakkasin luulet kirjutama ja meile öeldi: "Kirjuta, mida iganes sa mäletad, olgu see hea või halb, lihtsalt pane see paberile."

Õppisin proosat värssideks muutma ja etlema. Mul oli ikka veel lugemise ja sõnavaraga raskusi, seega aitas mind isa.

Peaaegu aasta hiljem osalesin Betjemani luuleauhinna konkursil.

Kirjutasin kõigist oma mälestustest: kuidas ärkasin hommikul selle peale, et vanaema jõi jasmiinipuu kõrval kohvi ja kuulas Liibanoni laulja Fairuzi muusikat. Kirjutasin sellest, kuidas me õdede-vendadega naabritega kooli jalutasime ning kuidas nägime poissi suitsetamas ja seejärel sigaretti oma vanema venna eest peitmas.

Ma ei tahtnud, et Süüriat tuntaks ainult sõja poolest. Ma tahtsin edasi anda oma riigi värve, lõhnu ja olemust ning meie kombeid. Kõik see jäi mulle meelde ja ma mõistsin, kui äkki oli mu elu pärast Süüriast lahkumist pea peale pööratud ja pahupidi pööratud.

Minu sõnum on lihtne: ma tahan, et minu riigis valitseksid armastus ja rahu ning et see oleks vaba sõjast.

© UNICEF/Özgür Ölçer

Pagulased ja migrandid Pazarkule piiripunktis Edirne lähedal Türgis, lootes Kreekasse üle minna (fail)

Luuleauhind kõigile Süüria lastele

Luulevõistluse võitmine tekitas minus kirjeldamatu tunde, aga ma ei tundnud, et see oli ainult minu saavutus. Edastasin kõigi Süüria laste tundeid. See on uhkuse allikas nii mulle kui ka Süüriale.

Õpin praegu bioloogiat, psühholoogiat ja kunsti ning tahan ellu viia oma lapsepõlveunistust saada hambaarstiks.

Ma ei karda enam midagi ega tunne ärevust, aga ma mäletan nende mälestustega seotud valu. Tahaksin öelda lastele üldiselt ja eriti Süüria lastele, kes on endiselt laagrites, et kui nad on võimelised, peaksid nad oma hääle kirjalikult edastama, sest pastakas on nende ainus relv.