Jessica Gross: Kas saate rääkida rohkem üksinduse väärtusest ja miks te väidate, et kui me ei õpi üksi olema, oleme garanteeritud, et oleme üksildased?
Sherry Turkle: Üksi olemise võime on võime teada piisavalt iseennast ja seda, kes sa oled, ning tunda end sellega piisavalt mugavalt. Nii ei ürita te teise inimesega koos olles teha sellest inimesest kellekski, kelleks te vajate, et tugevdada habrast enesetunnet. Saate tegelikult pöörduda inimese poole ja näha teda teise inimesena ning luua temaga tõelisi suhteid.
Inimene, kes seda teha ei saa, on üks neist inimestest, kellega keegi koos olla ei taha, sest kui sa neid tulemas näed, siis tead, et nad kasutavad sind ära, et end vähem hirmutavalt üksikuna tunda. Need inimesed on väga üksildased, sest nad ei suuda suhteid luua. Nad kasutavad varuosadena teisi inimesi.
Suhtes olemise võime nõuab tõelise üksinduse võimet. Üks eduka lapsepõlve kingitusi on see, et arendate seda võimet edukaks üksinduseks. Ja paradoksaalsel kombel õpid seda nii, et hooldaja on sinuga, kuid suudab sulle natuke ruumi jätta.
Mäletan jalutuskäike vanaemaga Brooklynis Macy's. Ja me olime lihtsalt koos vaikselt. Aeg-ajalt kõlas mõni sõna, aga me olime lihtsalt oma mõtetes kõrvuti ja jagasime aeg-ajalt mõtteid ning teadsite, et seal on keegi, kes teid kaitseb, kui õppisite oma mõtteid mõtlema. Inimestel on palju erinevaid mudeleid selle kohta, mis see oli: istudes koos õmblema või lugema või mängima või andma lapsele vanni ja jättes neil oma mõtete privaatsuse. Need on lapsepõlve hetked, kus lapsi ei hüljata, vaid nad õpivad üksi olema. Ja see võime tähendab, et kui nad jõuavad teistesse suhetesse, saavad nad neid edukalt luua. Kui selle asemel paned nad lapsehoidjasse, millel on pesa iPadi, iPhone'i või sülearvuti jaoks, peegelduvad nad alati mõnes muus välises asjas ja neid ei viida tagasi iseenda ja omaenda ressursside ning oma mõistuse ja kujutlusvõime juurde.
On imeline idee, et sa pead õppima, et kõige huvitavam keskkonnas on sinu enda meel. Ja kui te seda kunagi ei õpi, pole see hea.
COMMUNITY REFLECTIONS
SHARE YOUR REFLECTION
3 PAST RESPONSES
A great reminder. And also keep in mind that many of us came from childhoods where abandonment was very real and we did not have healthy protection or we were the ones serving our parents as parents, so that being said for some it is a longer journey to finding oneself in solitude and being healthy in it. i am grateful that though a lot of work on myself and in surrounding myself with good friends, I made that journey. Here's to compassion for those on the journey now. Hugs from my heart to yours, Kristin
Indian classical music offers that state
Good reminder. Seems a bit sad though. I think another part is once you have learned this gift, that you share it with those who are struggling to find themselves. Pay it forward. That individual is still a person and you will grow even more by finding compassion to help another.