Maailm Igatseb Rohkem igapäevaseid Luuletajaid

Maailmale välja vaadates murdub mu süda ruumis, kus vaikus on muutunud liiga raskeks. See püsib pausides võõraste vahel, kes üksteist enam ei näe, kogukondades, mis kunagi arenesid sidemetest, kuid on nüüd purunenud. Sillad, mille ehitamise lõpetasime, empaatia, mille vahetasime tõhususe vastu, need puudumised painavad meid kõiki. Ma näen seda laste tuhmunud silmades, kelle kunagised helged unenäod võitlevad nüüd maailmaga, mille väärtus on numbrites ja ülesannetes, unustades maagia, mis õpetas neid esmalt imestama.

See on üksinduse valu, mis püsib ka suurimas rahvamassis, inimliku sideme dissonants, mis on kadunud halastamatusse temposse. See on süsteemide külm efektiivsus, mis jahvatab elu hapra ilu vastu, tasandades selle keerukuse steriilseteks tehinguteks. Mõnikord mõtlen, kas oleme unustanud, kuidas kuulata – üksteist, maad, puid ja tuult, mis kunagi sosistasid tõdesid, mida me instinktiivselt peast teadsime.

Ja ometi tõuseb lootus sama vaikselt ja visalt kui mõõn. See avaldub kõige lihtsamates tegudes – võõraga jagatud naeratuses, lahkuses ulatatud käsi. See elab nende julguses, kes peatavad ja otsustavad kuulata mitte ainult oma sisehäält, vaid ka teiste väljaütlemata vajadusi. Ookeani väsimatu sirutamine kalda poole tuletab mulle meelde: püsivus on tema enda luule, lubadus, et muutused on alati võimalikud. Ma näen lootust ebatõenäolisesse pinnasesse istutatud seemnetes, pühendunud tegudes, mis muudavad meeleheite millekski pühaks. See on inimvaimu vastupidavuses, mis tõuseb ikka ja jälle, julgedes uskuda paremasse maailma. Kõige rohkem näen ma lootust kasvavas arusaamises, et armastus – õrn, püsiv ja vabandamatult võimas – võib siiski muuta süsteeme ja lugusid, mille me maha jätame.

Minu jaoks ei olnud tee sügavamate tõdede poole ükski selguse hetk, vaid vaikne, korduv tõuge. See oli muster, mis oli kootud mu elu kangasse – tunne, et maailma rütm oli pisut ebatavaline, puuduv noot eksistentsi sümfooniast. Need hetked tulid sageli ootamatult, sõnadevahelises vaikuses, küsimustes, mis jäid pikaks pärast vestluse lõppu. Ma mäletan, kuidas seisin tohutu öötaeva all ja ei imestanud tähti, vaid vaikust, mis neid hoidis. See vaikus tundus elav, kutsudes mind esitama küsimusi, mille jaoks mul veel sõnu polnud.

Miks me siin oleme?

Mida tähendab tõeliselt elada?

Kuidas me kanname püha tavalisse?

Ust ei avanud suursugune epifaania, vaid õrn avanemine. Maailma tõdesid ei antud mulle tervelt kätte; nad ilmutasid end fragmentidena – läbi kogemuste, inimeste ja millegi suurema vaikse tõmbejõu. See tähenduse otsimine ei seisne mitte vastuste leidmises, vaid küsimustes istuma õppimises, lastes neil end juhtida nagu tähtkujud pilves öös.

Küsimus, mida ma praegu pean, on järgmine: kuidas ma saan teenida oma olemuse kaudu? See ei puuduta suurejoonelisi žeste ega erakordseid tegusid, vaid kohaloleku vaikset jõudu. Olen õppinud, et teenindamine on sama palju selles, kuidas me maailmas ilmume, kui ka selles, mida me teeme. See on viis, kuidas me võõrast inimest tervitame, kellegi loo jaoks ruumi jätame või tänulikkust igapäevastesse asjadesse lisame.

Hingelt luuletajana mõtlen sageli, kas mu sõnad, minu nägemus võiksid põimuda igapäevastesse hetkedesse. Mis siis, kui luule ei elaks ainult värssides, vaid vestlustes, žestides ja kõige väiksemates interaktsioonides? Kas ma saaksin oma kohalolekuga tuua tavalisse imestust, sädet, mis muudab elu veidi elavamaks?

Ja nii, ma hoian seda küsimust nagu laternat, lastes sel oma teed valgustada: kuidas tuua eluluule igapäevastesse asjadesse, mitte selle eest põgenemiseks, vaid selle elavdamiseks? Kuidas saaksin teenida mitte maailma muutmise püüdes, vaid kohaloluna, mis kutsub maailma tundma end veidi terviklikumana?

Teenida tähendab maailmale kaldumist
nagu see on,
mitte vastustega,
kuid avatusega
mis kutsub teisi pehmenema,
usaldada vaikset sümfooniat
koos elus olemisest.

See on töö -
et lasta oma olemuse väikestel lainetustel
puudutage nende avarust,
ja leidsin, et sellest piisab.