Kontoritöötajad Kasvatavad 5-päevast Kassipoega

Autor Lori Stokes Põhja-Carolinast

Ühel neljapäeva õhtul läksin sõbraga õhtusööki sööma ja kuulsin, kuidas väike kassipoeg maja külje lähedal niisus, kui avasin ukse, et siseneda. Mu sõbrannal polnud lemmikloomi, sest talle ei meeldinud kassid; ta ütles, et nad andsid talle "judinad". Uksest sisse astudes ütlesin talle: "Ma kuulen kassipoega." Ta ütles: "Ei, see on teie kujutlusvõime."

Kuna olen kiisu inimene , teadsin ma paremini. Jooksin õue ja leidsin lapse. Ta oli üleni läbimärg. Maja oli varem elektripesu saanud, kuid keegi ei teadnud, et põõsaste vahel oli kiisupoeg või et ta oli märjaks saanud. Puhastasin ta paberrätikutega, juhuks kui tal oleks pealetungiva maitsega seep, panin ta maha ja läksin tagasi, et ema saaks oma lapse kätte saada. Pärast pikka istumist ja vaatamist, kuidas ta nuttis, läks ta minema ega tulnud tagasi.

Jooksin Wal-Marti, võtsin kassipoja pudeli ja kassipoegade asenduspiima ning viisin lapse koju. Tõusin öö läbi, et teda toita ja aidata tal tualettruumi vajadustega täita, ja ta magas mu sahtlis. Sel õhtul mõtlesin, et hiilin ta reede hommikul kingakarbis kontorisse. Plaanisin ta piima kaasa võtta ja Administraatori lauas hoida, sest ta on 100-nda astmeni loomaarmastaja. Plaanisin ta lõuna ajal kohalikku loomade varjupaika viia.

Niisiis viisin ta tööle, kuid lõunaaja lähenedes hakkas administraator nutma. Ta ütles: "Sa ei saa teda varjupaika viia. Nad lihtsalt tapavad ta."

Ma ütlesin: "Ma ei saa teda siin üleval hoida ja hätta sattuda. Teda tuleb toita iga kahe tunni tagant."

Ta helistas personalidirektorile, kes tuli ja vaatas, mis meil on. Ütlesin talle, et lähen lõuna ajal varjupaika ja personalidirektor ütles: "Kui neil ei ole varjupaigas emakassi, kes teda kasvataks, tooge ta teisipäeva hommikul minu kontorisse. Saate teda seal hoida ja toita."

Arva ära, mida? Neil ei olnud varjupaigas kasuemasid.

Laps peab jääma…

Milline teekond. Järgmise nelja nädala jooksul toitsin ja armastasin igal õhtul seda väikest last, kes võttis endale nime Baby Lucky. Igal õhtul pakkisin tema väikese kassikandja tõmblukuga taskutesse toitu, kuivpiimasegu, puhtaid pudeleid, beebisalvrätikuid ja lõpuks lisasime varude hulka ka kiisuliiva. Käisin tema juures pauside ja lõuna ajal, tavaliselt koos töökaaslastega, ja alati, kui personalibüroo arvas, et tal on oma ema vaja. Personalibüroos oli nelja nädalaga rohkem liiklust kui terve aasta jooksul kokku.

Lucky oli viiepäevane, kui ta kätte sain ja me kõik olime kontoris nii elevil, kui tema väikesed silmad lõpuks avanesid, et näha inimesi, kes olid teda kogu selle aja armastanud. Inimesed tulid iga päev Luckyt vaatama ja kella 5 ajal oli tal rida inimesi, kes ootasid oma järjekorda, et teda kinni hoida. Olime nagu vanemad, elevil, kui ta sai oma esimese liivakasti kogemuse üksinda. Ta pidi siin vähemalt korra kõigi peale pissima. See oli üleminekuriitus. Luckyle meeldis tema tööle sõitmine ja ta lamas selili minu käes ja imes sõidu ajal oma varvast. Meil on videoid, kuidas ta imeb oma varvast nagu imik imeks pöialt.

Lucky kasvas suureks…

Lõpuks jõudis kätte päev, mil ta oli suur poiss ja sai koju jääda. See esimene päev, mil Lucky kontorist lahkus, oli paljude jaoks kurb päev. Üks töökaaslane ütles: "Mis? Ta pole täna siin. Mul on mäda päev ja tahtsin teda hoida, et end paremini tunda."

Täna, kuus kuud hiljem, on Lucky suur poiss ja teda igatsetakse endiselt ja temale mõeldakse kontoris sageli. Sellest esimesest kontoris veedetud päevast on möödunud palju päevi. Ja sellel lool on veel üks rõõmus pööre. Sõber, kellele kassid ei meeldinud, armastab ja hoolitseb nüüd Lucky metsiku ema eest. Jah, mu sõber Joyce on ainus, kes pääseb Lucky emme lähedale. Tema nimi on Skiddy Kitty ja teda armastatakse ka nii väga, et kui Joyce puhkusele läks, hoolitses ta selle eest, et ma Skitty Kitty toitmise eest hästi hoolitseksin. Rohkem fotosid