Elu läbi Kaamera Objektiivi

Eelmisel nädalal, istudes keskealise mehe nimega Paul, tundsin end meie vestlusest eriti liigutatuna. Ta oli just naasnud oma esimeselt puhkuselt aastate jooksul ja kirjeldas selle tipphetki. „Ma ei suutnud uskuda, kui ilus ookean oli,“ kommenteeris ta. „Ma pole kunagi varem ookeani näinud ja lisaks veel seda, et sain ise palmipuid näha ja neid isegi puudutada. See oli lihtsalt hämmastav.“

Ta hakkas oma telefonis sirvima fotoseeriat, millel kõigil oli palmipuu kujutis. Mõned puud seisid otse ranna ääres, teised aga tee ääres, igaüks neist näis kuuluvat otse nende taga asuvale majale. Mõnel oli mitu tüve ja teistel üks looklev, elegantne joon. Mitmel tema fotol oli kujutatud sama puud, kuid erinevate nurkade ja perspektiivide alt.

Kuigi olen oma elus palju palmi näinud, pole ma kunagi kogenud, et keegi palmipuud tõeliselt hindaks. See mind liigutaski. Kõigil oma puhkusereisidel soojadesse ja päikesepaistelistesse paikadesse ei tulnud mulle pähegi neid puid nii palju tähele panna. Nad on alati olnud vaid osa taustast ja midagi, mida olen enesestmõistetavaks pidanud.

Olen siiski kohanud oma versiooni Pauluse palmist. Kui ma mitu aastat tagasi Indoneesiasse reisisin, vajus mul suu ammuli aukartuses terrassidega riisipõldude ees, mis ilmusid iga kurvi ja nurga taha. Panin tähele taksojuhi hämmeldust minu korduvate palvete üle paluda tal tee äärde peatuda, et saaksin neist uhketest kunstiteostest rohkem pilte teha. Tema jaoks olid need sama tavalised kui palmipuu floridalase jaoks või tammepuu meie, Kesk-Lääne elanike jaoks.

Koju jõudes hakkasin oma kaamerat sahtlisse panema, kus seda turvaliselt järgmise kontserdi või sünnipäevatordi hetkeni hoitakse. Aga siis mõtlesin kaks korda. Mulle turgatas pähe, et uutesse kohtadesse reisides võtan alati kaamera välja, et jäädvustada uudseid ja huvitavaid pilte. Võtan aega, isegi omal amatöörlikul moel, et objekte otse ja küljelt vaadata, ning olen sageli üllatunud kaamera objektiivi kaudu nähtava ilu ja ainulaadsuse üle.

Mõtlesin, kas see võiks ka vastupidi toimida?

Mis siis, kui ma võtaksin oma kaamera välja või isegi kujutaksin ette, et võtaksin selle välja, tavalistel ja tuttavatel igapäevaelu hetkedel. Kas selline žest julgustaks mind nägema tavalisi kohti ja esemeid pildistamise väärilistena – samamoodi nagu palmipuud Paulile ja Indoneesia maastik minu külastavale pilgule?

Tihti, kui liigume kiiresti ühelt asjalt teisele, ei näe me tegelikult ümbritsevat nii, nagu reisides. Tundub, et see tähelepanu on üks esimesi asju, mille kaotame, kui meie päevad on täis kohustusi ja tegevusi. Mõelge vaid, kui me saabuksime igal hommikul oma kööki samamoodi nagu puhkusesihtkohta, imetledes ja hinnates meid ümbritsevate esemete eripärasid. Kui me omaks võtaksime sellise suhtumise oma igapäevaelus, siis ehk pildistaksime köögiaknast sisse paistvat päikesevalgust või pannil kerkivat munakollast.

Selle kaamerapraktikaga tasub katsetada, olenemata sellest, kas valime objektiivi sõnasõnaliseks või metafoorseks kasutamiseks. Kui mõtleme nagu fotograaf, hakkame asju vaatama värskelt – märkame igapäevastes esemete juures nähtamatuid detaile ja võib-olla isegi taas lummame end tuttavast maailmast enda ümber.

Sellist märkamisviisi saame teha isegi kiiretel päevadel. See on üks väheseid asju, mis ei nõua lisaaega... vaid lihtsalt tähelepanu suunamise muutust.

Päeva jooksul jälgi, millised potentsiaalsed hetkvõtted on olemas. Kuidas sa neid raamiksid ja milliseid detaile sa esile tõstaksid?

Pööra tähelepanu kõige tavalisematele ja kõige erakordsematele piltidele, mida su silmad ja meel täna jäädvustavad.