Indiana Jones Kohtub Florence Nightingale'iga: Linda Cruse'i Uskumatu Elu

Kuidas sa tegid seda, mida teed?

Täiskasvanuelu alustasin tänases mõistes noorelt – olin 18-aastaselt õde, 21-aastaselt sain esimese lapse ja lahutasin 28-aastaselt. Jumaldasin oma karjääri 100%, kuid õepalgaga oli raske arveid maksta, nii et mind meelitati ravimitööstusesse tooteid müüma. Mul oli ametiauto ja subsideeritud eluasemelaen, nii et sain oma laste eest hoolitseda, kuid muutusin aina õnnetumaks.

Ühel õhtul müügikonverentsilt koju sõites jäin pimedaks – hiljem sain teada, et see oli stressipimedus. Mul õnnestus kiirtee kõvale teepervele ümber tõmmata. Kogu selle aja mõtlesin: "Minu elu on läbi. Ma ei näe oma lapsi enam kunagi."

Lubasin endale siis, et kui mu nägemine tagasi tuleb, siis leian oma eesmärgi. Teadsin, et olin oma teelt täielikult kõrvale kaldunud ja muutunud tõeliselt depressiivseks ja ärrituvaks inimeseks. Mul vedas väga ja mu nägemine taastus, nii et töötasin välja isikliku arengukursuse – „Emergency Zen” –, mida juhin siiani. Ja siis hakkasin välja mõtlema, mida ma oma eluga tegelikult teha tahan.

Õendustöö pani mu südame laulma, eriti hädaabi pool ja lisaks oli mul palju muid elu- ja ärioskusi. Sain aru, et tahan aidata inimesi, kes elavad maailma põrguaukudes kohutavas stressis – inimesi, kellel polnud turvavõrku. Kuid alles siis, kui mu tütar läks ülikooli ja poeg sõjaväkke, sai mul võimalik seda unistust järgida.

Panin lapsed maha ja küsisin: "Kas ma võin nüüd kodust lahkuda?" ja nii alustasin oma humanitaarkarjääri 40-aastaselt

Linda rändab Tiibeti nomaadi karavaniga

Mis oli teie esimene humanitaartöö?

Alustasin Hiinas, kus tegin haiglates tervise- ja hügieenikoolitusi ning pidasin ülikoolis loenguid meelega ja lootuses. Õppisin selle aja jooksul palju Hiina-Tiibeti olukorra kohta ja töötasin Indias Tiibeti põgenikelaagrites. Seal avastasin, et vaatamata sellele, et noored olid väga hästi haritud, oli neil 18-aastaseks saades väga raske tööd saada ja nendega oli palju probleeme, nagu kõrge enesetappude arv ja alkoholism. Nii sai minust maakler erasektori ja nende noorte vahel ning lõin neile palju võimalusi praktikantide kogemuste saamiseks ja tööturule sisenemiseks.

Dalai-laama kuulis minu tegemistest ja palus mul aidata tegeleda imikute suremuse probleemiga – 2001. aastal oli Tiibetis maailma kõrgeim tase.

Kultuurirevolutsioon oli hävitanud naiste põlvkonna ja sellega ka emalt tütrele edasi antud sõnumid. Kriisiga toimetulemiseks tuli meil vaid jagada kolm sõnumit.

Näiteks oli üheks probleemiks see, et Tiibeti nomaadidel on ainult see, milles nad püsti seisavad. Peaaegu kõik, mis neil on, ripub ümber vöö, sealhulgas nuga, mida nad kasutavad liha lõikamiseks, aga ka nabanööri, ning see põhjustas nakkuste ja imikute surma. Seega tegime munkadega koostööd, et luua uus rituaal.

Nad julgustasid naisi rasedaks jäädes hankima puhast nuga ning seejärel õnnistati nuga tseremoonial, pakiti kokku ja pandi naise taskusse kuni sünnini. Tänu koostööle kultuuri- ja kogukonnajuhtidega lõime positiivseid muutusi.

Tsunami ellujäänute laager Tais

Töötasite 2004. aastal Aasia tsunamis – kuidas see oli?

Tegin Usbekistanis projekti, kui nägin uudist tsunamist. Lahkusin kohe üheotsapiletiga. Kohale jõudes ei teadnud ma, kuhu minna, kuid leidsin taksojuhi ja liikusin üha lähemale ühele kõige rohkem kannatada saanud piirkonnale – Ban Nam Khemile. Olen surmaga tegelenud 18. eluaastast saadik, kuid esimest korda oma karjääri jooksul arvasin, et ma ei saa sellega hakkama.

Mäletan vaateid, helisid, lõhnu, kaljuservale minekut ja puude otsas kehade nägemist. Aga mu vana põetav matroon tuli mulle kõrva ja ma kuulsin, kuidas ta ütles mulle, nagu ta oli koolitusel: "Asi pole sinus, õde. Sa oled siin, et teenida teisi inimesi, nii et võtke end kokku."

Magasin ühistelgis ja kuulsin inimeste nuttu, nende lugusid ja valu.

Mäletan seda ühte väikest tüdrukut, kes tõmbas mu seelikut selga. Ta oli kaotanud 21 inimest – kõik tema elu tugisambad – ja ta ei tahtnud kellegagi rääkida. Nad pidid kõiki lapsi koos hoidma, sest seksikaubitsejad saabusid väga kiiresti. Vabatahtlikud tegid nendega kunstiteraapiat ja nende lein tuli välja nende maalidelt, mis olid üleni mustad.

Sain isalt SMS-i, kuna nad ei teadnud, kus ma olen. Mu vanaisa, isa ja mina oleme kõik mustkunstnikud ja mõistsin, et just seda vajamegi, et tuua naeru ja tervenemist keeles, mis tõlget ei vaja. Nii andis isa mulle võluringi numbri .

Kuus nädalat hiljem ilmus kohale mustkunstnik – särav kikilipsu ja jakiga ning õhupalliloomadega. Ta käis igal pool, lõbustas lapsi, vabatahtlikke, käis koolides ja hakkas kergust tagasi tooma. Winston Churchilli lapselaps tuli hiljem välja oma mobiilse tsirkusega ja jäi kolmeks kuuks.

Pärast seda, kui olin paar nädalat laagris olnud, hakkasin aimu saama, mis pikaajaliseks taastumiseks tegelikult juhtuma peab. Enamik laagrites viibinud inimesi ei olnud hästi haritud ja töötasid hotellides, mis nüüdseks hävisid. Kutsusin kokku hulga ettevõtete juhte ja küsisin neilt, kas nad tahaksid aidata. Lasin Tai Admiraliteedilt mulle kaks helikopterit laenata ning võtsin neli ärijuhti ja Briti suursaadikut üle hävitatud alade lendama ja kannatanud inimestega rääkima.

Ei läinud kaua, kui nad taipasid, et enne turismi olid kohalikud kogukonnad elamiseks kummi koristanud. See nõudis ainult lihtsaid tööriistu ja tehnikaid. Kolme kuu jooksul teenisid kummikoristajad neli korda rohkem, kui hotellitööstuses teenisid. Erasektor on katastroofitöödel kõige vähem kasutatud ressurss. Prints Charles oli see, kes mulle seda õpetas. Ta ütles mulle, et kui nad lihtsalt pakuvad raha, keelduvad neist ja küsivad nende südant, hinge ja aju – hankige oma oskused.

Ettevõtlusoskuste ja ettevõtete juhtide mõistuse kasutamine maailma raskete probleemide lahendamisel on nüüd see, mida ma oma Be the Change Foundationiga teen . Ja ma töötan nüüd sotsiaalse ettevõtluse kooli loomise kallal, et aidata teistel seda mudelit muutuste loomiseks kasutada.

Mis su kohvris on?

Ma kannan ainult musta, sest see ei näita mustust! Ma kannan alati uskumatuid ehteid. See on võlutrikk – eksitus – nad vaatavad kaelakeed ja ei pane ülejäänut tähele. Ja siis veel praktilised asjad – pealamp, niisked salvrätikud, parfüüm või lavendel (töötan kohtades, kus on palju lõhnu) ja muidugi sülearvuti, mis on mu päästerõngas ja millel on palju pilte mu perest, muusikast ja filmidest. Mul pole kodu, nii et kui midagi ostan, siis annan midagi muud ära.

Kas teil on mingeid rituaale?

Ma arvan, et olen ilmselt maganud üle 1000 voodis, põrandal, diivanil jne. Minu rituaal on magamiskoha määramine. Mul on pisike pimedas helendav Buddha ja pilt dalai-laamast ja Nelson Mandelast, kes lehvitavad suure naeratusega, ja siis mõned kristallid.

Suurim ohver, mille olen selle elu elamiseks toonud, on see, et päeva lõpuks võin olla uskumatult üksildane. Seal on palju survet, stressi ja intensiivsust ning ma pean sellega üksinda silmitsi seisma. Noorte laste saamine aitas ja nad on mu elu armastused.

*************************************************************************************

Vastake siin, et liituda ülemaailmse konverentskõnega sel laupäeval Linda Crusega!