Kiri Iseendale (pärast 900 Kilomeetri läbimist)

Esimese sammu tegemine täie veendumusega peaaegu garanteerib sihtkohta jõudmise, eeldusel, et sa läbid keskmise osa täie siirusega.

Pärast kogu matka pikimat päeva – 38 kilomeetrit – puudutavad mu jalad lõpuks kohta, mida roomlased pidasid maailmalõpuks. See on olnud pikk ja huvitav teekond Saint-Jean Pied-de-Port'ist Prantsusmaal Hispaania läänepoolseimasse tippu, Finisterre'i neemele.

Keegi ei suuda ette kujutadagi, millist mõju sellised palverännakud meie elule avaldavad. Istuda kaljul tuletorni kõrval ja vaadata oma elu kõige hiilgavamat päikeseloojangut tundub see ideaalse lõpuna 900 kilomeetri pikkusele teekonnale.

Kolmekümne seitsme päeva pikkuse kõndimise jooksul olen nii palju õppinud. Olen õppinud, et kui astud esimese sammu ja jätkad, olenemata sellest, kui aeglaselt sa lähed, lonkad või roomad, sajab vihma või päikesepaistet, oled haige või terve, õnnelik või kurb – siis sa jõuad kohale. Vahemaa võib alguses tunduda pikk ja lai, aga samm-sammult, päev-päevalt ületad aeglaselt alguse ja lõpu vahelise lõhe.

Olen õppinud, et sul peab olema selgus selles, kuhu sa lähed. Su peas ei tohiks olla mingit kahtlust, seega kui teel kohtad segajaid, ei kesta need kaua, sest sa tead täpselt, kuhu pead minema. Sa oled oma teel kindlalt paigal.

Kui sul on selge nägemus: naudi teekonda. Sihtkoht ei saa kunagi olla nii magus kui teekond ise. Tähelepanu keskmes peab alati olema iga päev, iga hetk. Homme pole võimalik paremaks muuta, kõik on olevikus. Elu sünnib just praegu.

Ja kui sa rajalt kõrvale kaldud, ära ignoreeri silte. Ära püüa minna lihtsamat teed pidi, ära otsi otseteid. Mingil hetkel pead sa rajale otsa vaatama. Ülesmäge ja allamäge pole vahet. Mõlemad on teekonnal kriitilise tähtsusega, sama linnu kaks identset tiiba.

Pea meeles, et vahel on rada täis ilu, loodust ja pingutuseta voolavaid jõgesid. Ja vahel avastad end maanteel vastuvoolu kõndimas; püüdes mitte alla jääda ja lootes lihtsalt päev läbi saada. See on kõik sama, kumbki tee pole igavene – maastik muutub pidevalt. Kõige tähtsam on jätkata samas suunas.

Igal päeval on omad üllatused; pea meeles, et võta omaks nii hea kui ka halb. Võta hetki, et nautida ilu enda ümber. Ja peatu alati ning ulata abikäsi. Olulisem on saabuda heas tujus kui õigel ajal.

Ole oma keha ja vaimu vastu hea. Sa saad sellest seda, mida sa sinna paned. Ära naudi toitu liiga palju, aga hoolitse selle eest, et sa oma keha piisavalt turgutaksid. Ära kunagi alahinda hea une jõudu. Ja vaimu jaoks – ära jää kauaks kahtlejate ja lobisejate seltskonda. Ära lase oma meelel sellega harjuda. Palju parem on olla vaikselt ja üksi.

Ära püüa teistega samas tempos kõndida; kui kõnnid kiiremini, kui su jalad suudavad, siis sa väsid kiiresti läbi. Kui kõnnid aeglasemalt, siis tüdined ka sellest ära. Leia oma tempo elus. Ja kõnni rütmis, mis võimaldab sul kuulda oma südame lööke ning hoia end häälestatud vaiksetele lauludele, mis tulevad sinu hingest.

Ole keskendunud, aga paindlik. Jäigaks olemine võib sind hapraks muuta. Mõtte paindlikkus muudab elu vastupidavamaks. Lase negatiivsetel asjadel endast kiiresti läbi minna ja ole tänulik kõige hea eest elus – sest see on võluvalem selle mitmekordistamiseks. Püüa meeles pidada, et isegi kui sul on villid jalgadel, valu põlvedes ja seljas – on su huultel endiselt võime naeratuseks muutuda.

Ennekõike on vastus alati – armastus. Alati.