Ole Armastus

Käin üsna tihti Santa Monicas raamatukogus kirjutamas.

Teisel päeval käisin seal tööd tegemas ja nägin meest seismas ja raamatuid vaatamas. Uued aimekirjanduse teosed. Tal oli rinnal silt kirjaga „Ole armastus“.

Küsin temalt, kas võin pilti teha, ja ta on rõõmuga nõus. Pööran ringi, et rahakotist raha võtta. (Ta on kodutu – see on ilmselge. Santa Monica raamatukogus hängib palju kodutuid.) Pööran tagasi ja ta on sildi maha võtnud.

„Pilt on tasuta,“ ütleb ta, „aga sa pead seda kaks tundi kandma. Mina olen David, mis sinu nimi on?“

Palun tal see mulle kaela ümber siduda. Ta ütleb, et kui keegi küsib, mida see silt talle ütleb, siis ta ütleb: „See on nõudmine.”

Kallistasin teda, andsin kaks taala ja läksin trepist üles kirjutama. Naeratused, mis mind akna ääres oleva väikese laua juurde kõndides nägid. Ole armastus, ole armastus, ole armastus. Osa minu raamatust räägib meie elu sõnumitoojatest. David oli tõepoolest üks selline sõnumitooja.

Ta polnud ka kunagi varem iPhone'iga pilti teinud ja see pilt minust allpool oli tema esimene. Päris, päris hea.

Hiljem samal õhtul…

Kandsin oma joogatunnis silti „Ole armastus“. Läksin sisse ja küsisin: „Kas keegi oskab arvata, mis tänase tunni teema on?“

Kõik naersid selle ilmselge olemuse üle, aga nagu keegi pärast tundi ütles, kui ta pisarsilmil minu juurde tuli, siis ruum „pehmenes“. Ta ütles sõna-sõnalt, et pole kunagi midagi sellist näinud.

Kandsin silti terve päeva. Olin oma sõnale truu ja kõik. Tüdruk ütles pisarsilmil, et tund oli nagu luuletus, mis võib olla parim asi, mida mulle öelda.

Kas mina tegin seda? Ei. See silt mu rinnal tegi seda.

Näete, keegi ei suutnud sellele vastu panna. Isegi need pahurad tüübid tagaistmel, kes arvasid, et ma räägin liiga palju ja ütlesid: „Kas me ei võiks lihtsalt rahulikuks jääda?“, naeratasid ja itsitasid sildi peale. See tegi ruumi pehmemaks, sest noh, armastus teeb seda.

Kuidas iganes seda vaadata, peaksime me kõik kandma silte kirjaga „Ole armastus“. Isegi kui need on nähtamatud. Isegi kui me vaid näeme seda.

Tunni sõites jäin ma ühe tüübi taha, kes sõitis tunduvalt alla kiirusepiirangu ja keeras ilma suunatuld kasutamata – tüübi, keda ma enda jaoks „tõbraks“ pidasin. Valjusti. Oma autos. Mis pani mind muigama. Seal ma olin, suur vana „BE LOVE“ papist silt rinnal ja nimetasin mingit võõrast tõbraks?

Naersin enda üle ja tänasin üsna kiiresti pappi, et see mind vaos hoidis.

Ole nõus, Jen.

Sa oled armastus. Ole armastus. Või nagu Jesse sarjas "Breaking Bad" ütleks: "Ole armastus." (Vabandust kõigi BB sisenaljade pärast. Mul on sügav kinnisidee.)

Olgu mul alati rinnal märk. Olenemata sellest, kas ma seda näen või mitte. Pidagem kõik meeles, et meil on need märgid rinnal. Pidagem kõik meeles, et tuleb olla ARMASTUS.

Tänan sind, David, kodutu mees, keda ma raamatukogus kohtasin ja kes andis mulle oma armastuse edasi. Loodan, et sa tead, mida sa oled teinud, mu kallis härra. Mu suure, kalli südamega härra. Loodan vaid, et sul on mingi väike aimdus, kes iganes ja kus sa ka poleks.