Palvetades Maa Eest

Avaldatud veebis ajakirjas The Huffington Post , 2011

Palve on kõige lihtsam ja loomulikum viis jumalikuga suhtlemiseks. Palve on süda, mis räägib.

Seal on ettekirjutatud palved, sisemise osaduse rituaalid. Kuid on ka meie isiklikud palved, meie viis olla koos jumalikuga, pühaga, mis on meie ja meid ümbritseva maailma sügavaim olemus. Ükskõik, kuidas meid palvetama tõmbab, on praegu tungiv vajadus kaasata oma palvetesse ka maa.

Me elame ökoloogilise laastamise ajal, mil meie materialistlik kultuur on ökosüsteemile katastroofiliselt mõjunud. Meie jõed on mürgised, raiutud ja põletatud vihmametsad, tohutud maa-alad muutsid tühermaaks, kuna meie rahuldamatu iha nafta, gaasi ja mineraalide järele. Oleme maad vägistanud, rüüstanud ja saastanud, kuni see on ohtlikusse tasakaalutusseisundisse, mida me nimetame kliimamuutusteks. Kui julgeme kuulata , siis looming ise kutsub meid nüüd, saates märke oma tasakaalutusest. Me võime näha neid märke suurenevates üleujutustes ja põudades, tunda seda maal, mis on mürgitatud tõrjevahenditega, ja need, kelle süda on avatud, võib kuulda maailmahinge, meie ema maa vaimse olendi hüüdeid. See karjub vajadusest ja meeleheitest, et planeedi valvuriks pidanud inimkond on unustanud oma vastutuse ning selle asemel rüvetab ja hävitab maakera globaalses mastaabis.

Maa vajab meie palveid rohkem, kui me teame. See vajab, et me tunnistaksime selle püha olemust, et see pole lihtsalt midagi, mida kasutada ja käsutada. Paljud meist teavad, kui tõhus on palve teiste eest, kuidas paranemist ja abi antakse isegi kõige ootamatumatel viisidel. Maa eest palvetamiseks on palju võimalusi. Kasulik võib esmalt tõdeda, et meile elu andnud ei ole mitte "tundetu mateeria", vaid elusolend. Ja siis võime tajuda selle kannatusi: füüsilisi kannatusi, mida näeme surevates liikides ja saastunud vetes – sügavamaid kannatusi, mis tulenevad meie kollektiivsest hoolimatusest selle püha olemuse vastu. Kas me tahaksime, et meid koheldaks kui füüsilist objekti, mida kasutatakse ja kuritarvitatakse? Kas me tahaksime, et meie püha olemus, meie hing, keelataks?

Sajandeid mõisteti, et maailm on hingega elusolend ja et me oleme selle olendi osa. Kui me seda oma mõtetes ja südames mäletame, kui kuuleme oma kannatava, sureva maailma hüüdeid, voolavad meie palved kergemini ja loomulikumalt. Meid tõmbab palvetama omal moel. On lihtne palve asetada maailm kui elusolend meie südamesse, kui pakume oma mina jumalikule. Mälestame oma südames maailma kurbust ja kannatusi ning palume, et maailma mäletataks, et jumalik armastus ja halastus voolaks sinna, kus seda vajatakse. Et kuigi me kohtleme maailma jätkuvalt nii halvasti, aitab jumalik arm meid ja aitab maailma – aitab maakera taas tasakaalu viia. Peame meeles pidama, et jumaliku jõud on rohkem kui kõikidel globaalsetel korporatsioonidel, kes muudavad maailma jätkuvalt tühermaaks, isegi rohkem kui globaalsed tarbimisjõud, mis nõuavad planeedi eluverd. Me palvetame, et jumalik, mille osaks me kõik oleme, saaks lunastada ja tervendada selle kauni ja kannatava maailma.

Mõnikord on lihtsam palvetada, kui tunneme maad oma kätes, kui töötame aias ja hooldame oma lilli või köögivilju. Või kui valmistame süüa, valmistame ette köögivilju, mille maa meile on andnud, segades sisse ürte ja vürtse, mis meile naudingut pakuvad. Või armatsedes, kui jagame oma keha ja õndsust armastatuga, võime tunda loomingu õrnust ja väge, kuidas üksainus säde võib sünnitada. Siis võib meie armatsemine olla pakkumine elule endale, loomingu ekstaasi täielikult tunnetatud meenutus.

Elu jumalik ühtsus on meie sees ja kõikjal meie ümber. Vahel üksinda looduses liikudes tunneme selle südamelööke ja imestust ning meie sammudest saavad mälestussammud. Lihtne "pühal viisil kõndimise" tava, mille käigus tunneme igal sammul ühendust püha maaga, on üks viis taastada ühenduse loomine maa elava vaimuga.

On nii palju viise, kuidas palvetada loomingu eest ja koos sellega, kuulata enda sees ja kaasata maad meie vaimsesse praktikasse.

Koidu lihtsa ime vaatamine võib olla omaette palve. Või kui kuuleme hommikul lindude koori, võime tunda seda sügavamat elurõõmu ja ärgata selle jumalikku olemust. Öösel võivad tähed meile meelde tuletada seda, mis on meie sees ja maailmas lõpmatu ja igavene. Ükskõik, kuidas meid imestama või palvetama tõmbab, on alati oluline suhtumine, mille me sellesse intiimse vahetusse kaasa võtame: kas meie palved on pigem südamlikud kui vaid mõttelised kordamised. Meie palveid võetakse alati kuulda südame kaudu, isegi kui loome kõigepealt ühenduse oma jalgades või kätes. Kas me tõesti tunneme maa kannatusi, tunnetame selle vajadust? Kas tunneme seda sidet loominguga, kuidas oleme osa sellest kaunist ja kannatavast olendist? Siis on meie palved elus, elav voog, mis voolab meie südamest. Siis on iga samm, iga puudutus palve maa eest, mälestus selle kohta, mis on püha. Oleme osa maast, kes kutsub oma Loojat ja nutab oma häda ajal.

© 2011 Kuldne Sufi keskus