Kaks Parti Ja Nende 7-aastane Kangelane

Kirjutas Kentucky Robert Knight

Kui olin umbes 7-aastane, nägin oma eesaias pardipaari . Teadsin, et partidele meeldib leib, nii et otsustasin neile süüa anda, enne kui neil on võimalus minema lennata. Ma ei teadnud seda siis, kuid need kaks parti oli lõpuks üks mõjukamaid tegureid, kelleks ma täna olen saanud.

Umbes nädal pärast esimest külastust leidsid pardid taas tee minu õue. Minu meelest oli see veider, kuna meie naabruses asuv järv ei olnud minu majale väga lähedal. Söötsin neid siiski uuesti, sest see oli kõik, mida ma teadsin, et saan partidega teha.

Nad tulid pärast seda iga päev tagasi kuuks või kaheks ja õppisid isegi mu välisukse juurde tulema ja vurama, kui nad süüa tahtsid. Seejärel langes see vaid ühele neist umbes kord või kaks nädalas. Ma pole päris kindel, kui kaua see kestis, kuid ühel päeval pärast suurt tormi sattusid nad mõlemad minu eesaeda.

Seekord oli midagi kohutavalt valesti

Mul oli hea meel neid mõlemaid taas koos näha, nii et võtsin neile lisatoidu välja. Kuid nad tundusid erinevad, ärritunud. Nad ei lõpetanud vuramist, kui ma välja tulin, nagu nad tavaliselt tegid. Tegelikult vulisesid nad rohkem. Kui ma neile esimese väikese leivatüki viskasin, võttis isane tegelikult selle üles ja viskas mulle tagasi ning jätkas meeletut vuramist. Astusin siis paar sammu nende poole, et näha, kas nad taganevad, nagu tavaliselt, kuid seekord liigutas end ainult emane. See tekitas minus hämmingut, kuid see, kuidas nad käitusid, tuletas mulle meelde filme, mida olin näinud, kui loom tahtis, et keegi neile järgneks. Läksin tagasi sisse ja selgitasin seda oma emale ning sain loa proovida neid järgida.

Kui ma õue tagasi läksin, olid nad kolinud minu õue nurka, eeldades ilmselt, et olen neist loobunud. Nad kuulsid, kuidas uks sulgub ja mees jooksis terve tee virisedes minu juurde tagasi. Järgnesin neile õuenurgale, mööda teed, ümber nurga, üle tänava ja siis oli järv silme ees. Emane lendas siis järve lähedalt alla, aga isane viis mind jalgsi alla. Kui me järve äärde jõudsime, läksid nad mõlemad selle servas oleva tormikanalisatsiooni juurde ja hakkasid sinna alla vulisema. Tulin juurde ja vaatasin alla ning see, mida nägin, šokeeris mind. Ma nägin seitset umbes kaheksa jala pikkust pardipoega otse selle äravooluava põhjas, vaadates meile otsa.

Jooksin Abi saamiseks

Teadsin, et pean midagi ette võtma, et aidata, nii et pärast seda, kui olin partidele selgitanud, et tulen kohe tagasi, jooksin koju tagasi. Mul kulus umbes 10 minutit, et veenda isa mind aitama, kuid ta sai oma kalavõrgu, mis oli kinnitatud pika varda külge ja tuli minuga kaasa. Tal ei kulunud kaua aega, et seitse välja saada, kuid ta ütles, et teine ​​on seal all. See ujus pidevalt põhjas olevasse torusse ja sealt välja, et võrku vältida.

Jooksin tagasi üle tänava ja mäest alla, et leida, kust toru välja laseb. Kui ma selle leidsin, oli pardipoeg selle otsas, aga peletasin ta läbi toru tagasi sinna, kus oli mu isa võrk. Selle pardipoja saamine võttis meil umbes 20 minutit, kuid lõpuks saime hakkama. Niipea kui see oli väljas, saatsid vanemad pardipojad äravoolust eemale ja hakkasid neid kontrollima. Selleks ajaks oli aeg õhtust süüa, nii et läksime koju tagasi.

Veel üks vuti ukse taga

Järgmisel päeval kuulsin uksel veel üht vutit. Läksin välja, et näha kahte parti ja kõiki kaheksat pardipoega oma eeshoovis. Ma teadsin juba paremini, kui proovida neid puudutada, nii et ma lihtsalt vaatasin neid ja nägin, et kuigi nad olid palju läbi elanud, oli nendega kõik hästi. Paari minuti pärast kõndisid nad kõik mu õue tagasi ja hakkasid mööda teed, järvest vastassuunas kõndima.

Ma ei näinud neid enam kunagi, nii et võin vaid oletada, et nende laste uuesti näitamine oli viis öelda aitäh ja hüvasti.

Too teieni The Great Animal Rescue Chase .