Püha Tavaline Tervishoius

Kallid hooldajad!

See tükk pole peen. Sest tervishoid pole kunagi peen.

Selle aasta alguses sattus mu ema ajuaneurüsmi äkilise rebendi tõttu haiglasse. Selle kogemuse ühe aspekti kohta saate lugeda siit . Eelmisel nädalal tuli ta koju.

Vaid kaks päeva pärast seda, kui ta kodus oli, leidsin ta voodist väljas ja maas istumas. Ta oli end märjaks teinud. Ja toitmissond, mis pidi jääma tema kõhtu, kuni ta õpib uuesti ohutult neelama? See oli tema padja kõrval.

Mu isa oli kaks minutit vannituppa astunud, enne kui see juhtus. Õnneks oli temaga kõik korras – ja gastroenteroloogina teadsin ma, mida toitesondiga ette võtta (anna kõhtu kiiresti asendus enne, kui auk sulgub)!

Ei ole lihtne hoolitseda inimese igapäevaste vajaduste eest, kes ise nendega hakkama ei saa. Seda oleme omal nahal teada saanud.

Nii et ma kirjutan selle tänu avaldamiseks. Kõigile haiglas viibivatele hooldajatele, kes hoolitsesid ema eest. Oma võhiklikumatel hetkedel võime meie, arstid, teid mõnikord "abitöötajateks" kutsuda. Ma ei kasuta seda väljendit enam kunagi. Sa EI OLE abistaja.

Sinu jaoks oli püha tegu tervitada ema igal uuel hommikul. Ja imeda kogu rämps, mis üleöö suhu kogunes.

Teie jaoks oli püha tegu aidata ta voodist välja, kui tal oli vaja tualetti minna. Ja teda puhastada, kui ta oli end ära määrinud.

See oli teie jaoks püha tegu, et toita teda iga päev selle toru kaudu smuutidega, mida ma teile pakkusin ja mis oli valmistatud tema enda kätega istutatud rohelistest, enne kui ta haigeks jäi. Ja et ta ei tõmbaks toru välja.

Teie jaoks oli püha tegu aidata tal iga päev oma käsi, jalgu ja keha liigutada, et oma jõudu taastada. Ja veeretada teda voodis, et vältida haavandeid.

Talle laulmine oli püha tegu, et ta saaks muusika jõu kaudu terveks saada. Ja et ta kriiskaks, et ta saaks uuesti neelata.

Kui sa hakkasid teda kutsuma tädiks nagu me India kultuuris teeme, kui sa punusid teda juustest alles, kui sa kutsusid teda Ammaks, sest ta meenutas sulle su enda ema, kui sa tõstsid ta voodist üles, et ta saaks oma raskuse seljas kanda, kui sa austasid meie privaatsussoove, kui sa keeldusid mind toast välja viskamast, sest ma keeldusin kandmast tegelikku infektsioonivastast kleiti, kui me ei saanud nakkuse tõrjet kanda, soe selles külmas intensiivraviruumis, kui sa lasid mu vennal oma kaks noort poissi intensiivraviosakonda hiilida, sest ta polnud kindel, kas nad näevad oma Nanamat veel kunagi elusalt... Need olid pühad teod.

Ja kui sa ta öösel sisse tõmbasid ja talle head soovisid – nagu ta oleks täielikult kohal ja kuulaks isegi koomas… see oli püha.

Paljud arstid on teinud minu ema arstiabi raames mitmeid vereanalüüse, röntgenikiirgusid ja protseduure. Olete olnud sama palju osa tema arstiabist kui nemad.

Kui seisame silmitsi väljakutsega teha ema heaks kodus seda, mida sina tema heaks haiglas tegid, soovin teile üht asja. Soovin, et ühel hetkel, kui sisestate oma patsiendi elektroonilisse haigusloosse hunnikuid kasutuid andmeid – andmeid, mis teenindavad peamiselt meie meditsiiniõigus- ja meditsiiniarveldustööstuskomplekse, mitte patsienti –, saaksite oma ekraanile hüpikakna. Hüpikaken, mis mitte ainult ei lisa kogu meditsiinilist müra, ei ole hea patsiendihoolduse jaoks halb. Ei, hüpikaken, mis ütleb lihtsalt aitäh, minusuguselt mehelt sinusuguseni. Pühade tegude eest, mida teete päevast päeva. Tavalised teod, mis on erakordsed.

Sügavas tänutundes

Dr Venu Julapalli