Minu enda aeg maa peal on pannud mind uskuma kahte võimsasse instrumenti, mis muudavad kogemuse armastuseks: hoidmine ja kuulamine. Iga kord, kui olen hoidnud või mind on hoitud, iga kord, kui olen kuulanud või mind on kuulatud, põleb kogemus nagu puit selles igaveses tules ja ma leian end armastuse lähedusest. See on alati nii olnud. Mõelge neile kahele vanale uskumusele, mis kannavad endas hoidmise ja kuulamise tarkust ja väljakutset.
Esimene on igivana arusaam, et kui hoiad karpi kõrva ääres, kuuled ookeani. See näib alati toimivat. Meditsiini uurimine on näidanud, et kui hoiad seda karpi kõrva ääres, kuuled tegelikult omaenda pulsatsiooni, oma vere ookeani, mida sulle taasesitatakse. Kuid see fakt ei vähenda seda saladust. See ainult suurendab seda. Sest karbi kõrva ääres hoidmine õpetab meile, kuidas kuulda Tervikut läbi osa ja kuidas leida enda seest Universumit. See õpetab meile, et kui julgeme hoida teist olendit, nagu karpi, oma kõrva ääres, kuuleme nii kogu elu saladust kui ka omaenda vere ookeani.
Hämmastaval kombel on iga olendi sisse kodeeritud Universumi lugu. Iga hing on kest, mille on vorminud sügavuse hoovused. Isegi füüsiliselt on sisekõrv – see õrn tasakaalu allikas – merekarbi kujuline. Ja nii näitab kõik, mida käes hoiame ja kuulame, meile, kus see maailmas ja meis elab.
See toob meid teise uskumuse juurde: rahvajutu juurde, et kui hobune murrab jala, tuleb ta uinuda. Olen avastanud, et see pole tõsi. Oh, see on tõsi, et seda juhtub. Kasvatajad lasevad murtud jalgadega hobuseid maha, nagu poleks midagi teha. Aga nüüd ma tean, et nad teevad seda enda pärast, mitte ei taha hoolitseda hobuse eest, kes ei saa joosta.
Just sel moel lõikavad kartlikud ja isekad inimesed läbi nööri nendega, kes on murtud, sest nad ei taha istuda sõbraga, kes ei leia homset, ei taha olla koormatud kellegagi, kes neid aeglustab, ei taha silmitsi seista sellega, mis on nende endi sees murtud. Selles peitub kaastunde väljakutse. Sest kui me julgeme hoida neid, kes on sunnitud maas olema, julgeme neid lähedal hoida, siis laulab hoidmise ja kuulamise tõde ning meid kantakse murtud luude tarkusesse ja sellesse, kuidas asjad paranevad.
Need on vaiksed vaprad teod, mida me kõik vajame. Julgust oodata ja vaadata kogu oma olemusega. Julgust tunnistada, et me pole üksi. Julgust hoida üksteist südame vastas. Ja julgust hoolitseda asjade eest, mis on katki.
Nende vapruste harjutamise väli on alati käepärast olevad väikesed asjad. Mingil moel, läbi väikeste asjade tegemise suure armastusega, nagu ema Teresa ütleb, õpime olema vaprad. Tegelikult on armastuse töö väikeste asjade eest hoolitsemine täielikult. Selline hoolitsemine avab saladuse. Oma väikseima tähelepanu heldusega siseneme armastuse ookeani, mis meid kõiki kannab.
Lihtsalt ja sügavalt öeldes on armastuse töö armastada. Sest selles teo kaudu ärkab Universum ellu. Selline elujõud on ruum, mis avaneb meie vahel, nagu Martin Buber ütleb, kui kaks kummardavad ja puudutavad teineteist tõeliselt.
Mark Nepo filmist "Peen risk: Julgemine elada autentset elu"
COMMUNITY REFLECTIONS
SHARE YOUR REFLECTION
2 PAST RESPONSES
This made me happy, which has been rare recently. Thanks for sharing and writing this. -Marc
The Pilgrim and the Poustinik - a very short story
The pilgrim had been traveling for many days, through many moons. He had seen much during his journey, learned many things, but still had not found what his heart was searching for.
Finally, while walking at night in a dark wood where only small, barely visible animal paths guided him, he saw a dim glow in the distance. As he got closer he realized the light came from a small dwelling, a shack which seemed to glow itself? He approached the poustinia with both great anticipation and great fear.
Now at the door he could make out the form of an old hermit, a poustinik. “Ah pilgrim, I have been waiting for you, welcome.” “Sir, who are you?” asked the pilgrim. “Who I am does not matter, but I have your answer.”
The pilgrim was puzzled but mysteriously hopeful. He had not even posed the question on his heart, he had only asked “Who are you?” “Come, tell me of your travels, what have you seen and learned?” The poustinik seemed genuinely interested to hear the pilgrim’s story?
The pilgrim seemed to sense that the poustinik already knew all about his journey, that he had somehow seen it all? So, his reply was short but to the point of his heart. “I have traveled many miles through many countries and towns, yet I still have not found the answer. Sir, can you tell me, what is the meaning of life?”
“I will tell you pilgrim what your heart already knows, and has known since your birth. Love (God) and enjoy (Them) forever.” A great pause followed . . .
The pilgrim knew immediately that this was indeed The Answer to his question, to all questions. He pondered the depth and the love for what seemed like hours?!
“But how do I do this Sir? What does this life look like?”
“For each one emanating from Divine LOVE Themselves it will look different yet the same. We all love (God) by loving what They have created. In serving and caring for all Creation; earth, plants, animals, humans, we are returning the great LOVE we have received. So, you see though it will look different for each of us, it is the same.”
The pilgrim bowed his head, gave thanks, and left the way he had come, but transformed with peace and contentment in his heart.
}:- ♥️ a.m.
Hoofnote: This story, this dream vision came to me just before I awoke this morning. I share it in gratitude. ♥️🙏🏼
[Hide Full Comment]