Puud: Alternatiivne Katedraal

Kontakt loodusega annab kohalolu kingituse. Püüan end sellele avada, selle asemel et taga ajada segavaid mõtteid või emotsioone. Linnainimesena täidab pargis jalutamine mind tundega, et olen looduses juurdunud. Mererand, mäed, niidud, metsad ja kõrb kutsuvad meid avastama omaenda loodust nende omas, kohtuma nende kohalolekuga meie omaga. Seega, kui tunnen end oma sügavaimast soovist liiga kaugel, tasakaalust väljas, elu löökidest raputatud või hoolimatuse inertsis kinni, otsin kontakti loodusega – peamise keskendumisvõime taastamise allikaga.

Igaüks meist reageerib ühele või teisele suurele loodusvaatele sügavamalt, olenevalt ehk sellest, kust me oma esimesed muljed saime. Sel hetkel elus kutsevad mind kõige sügavamalt puud – nende võidukas kõrgus ja sügavad juured maas. Kui ma olen puude all, olen ma tagasi seal, kuhu ma kuulun. Minu teada on see koht ligipääsmatu ühegi teadliku pingutusega. Kuid suurte tüvede varjus ja laiuvate okste varjus ei klammerdu ma enam mineviku külge ega kiirusta tänaste kohustustega. Ma olen siinsamas.

Pärast paari tundi arvuti taga töötamist meeldib mulle pargis oma energia välja lasta. Tuttavat rada mööda kõndides võin ma paigale jääda, vaigistades mind mõlemal pool kõrguvate puude jõud. Talvel jälgivad mu silmad nende järsude okste tugevust, mis jagunevad üha väiksemateks ja väiksemateks oksteks ja oksteks, mis taeva taustal liigenduvad. Need meenutavad mulle tulevaste lugematute lehtede veene ja varsi ning minu enda veene ja artereid ning kogu mu keha saab erksa elamuse.

Kui ma küsisin David Wagonerilt tema erakordselt sugestiivse luuletuse kohta, ütles ta mulle, et see on inspireeritud ajast, mil ta metsas ära eksis. On selge, et puude kohaloleku kogemus tõi ta tagasi tema enda juurde ja vaigistas tema hirmu. Selline seiklus asetab meie hirmu tundmatu ees teise perspektiivi. Ka meie oleme tundmatud.

Pargis tuletab mulle meelde, et kogu elu on liikumises. Oravad hüppavad, mesilased ja liblikad uurivad lilli. Puud valavad oma energiat ülespoole õõtsuvatesse okstesse ja haaravad sügavale maasse. Kuulen linnulaulu. Ma ei ole liiga sageli teadlik kõigest, mis minu ümber elab, kuni olen muutuvas kohas, kus saan looduse ja oma sisemise olemusega üheks saada – ilma hirmuta, ilma surveta. Miski sügaval minus lõdvestub. Kummardudes, et jõeäärsel esplanaadil asuvast hooletusse jäetud aiast soovimatuid umbrohtu kitkuda, tunnen, kuidas kõik, mis mind klammerdab, laseb lahti.

Isegi räpastel linnatänavatel, kus ma palju kõnnin, saadavad räpased puud õrna sõnumi. Nad tuletavad mulle meelde nii minu loodust kui ka nende suurt kingitust meie planeedile – õhku, mida me hingame. Ronin koju minnes metrootreppidest üles, väsinud ja näljane, mõtted ikka veel päevategevuste ümber keerelnud. Seejärel keskendun puule, mille poole kõnnin, hingan teadlikult sisse selle värskust ning hingan välja oma ärevuse ja väsimuse.