Siin Olemise Kohutavalt Imeline Kogemus

Andestus on kese sinu sees, just nagu armastus. Vanglas näed sa kõiki andestamatuse erinevaid versioone. Ja vanglas tuletõrjujana mõistad sa looduse andestamatut olemust. Andestus toimub maa peal – just nii, nagu loodus ennast tasakaalustab, õpid sina, kuidas tasakaalustada iseennast. Andestus on lihtsalt imeline asi... see tundub nagu supervõime.

- Ra Avis

Ra Avis ei nimetanud end kirjanikuks enne, kui teda süüdistati kuriteos, mis lõpuks tõi kaasa 437 päeva vangistust. Nelja aasta jooksul süüdistuse esitamise ja käeraudade vahel, pärast oma abikaasa – kes oli ise kirjanik – sõbralikku survet, alustas ta blogi ja pani sellele nimeks Rarasaur (siin juhtub kohutavalt imelisi asju) . Sellest sai koht armastusest, armust ja leinast kirjutamiseks ning see võitis palju auhindu oma õrna jutu ja järjekindla lootuse eest.

2015. aasta mais kirjutas ta blogisse hüvastijätupostituse, vihjates esimest korda juhtumile, mis oli teda aastaid saatnud. Vaid mõni päev hiljem oli ta vanglas. Tema jaoks šokeerivalt järgnes blogi. Ta sai iga päev kirju ja kirjutas postitusi siis, kui sai. Mõned kirjutised käsitlesid teemasid, mida ta oli varem käsitlenud, mõned aga selle maailma uudsust. Ta reisis riigi suurimasse naistevanglasse. Temast sai tuletõrjuja.

2016. aasta mais, kui Ra'l oli karistusest jäänud vaid mõni kuu, suri tema armastatud abikaasa Dave .

„Me unustame sageli, kuidas [vangla]süsteem inimesi mõjutab. Üks asi, mida ma oma luules püüan esile tõsta, on see, et kaotasin oma abikaasa vanglas olles. Ja see on ilmselgelt oluline isiklikul tasandil, ilmselt kõige olulisem asi, mis minuga elus juhtunud on – kõige suurem asi –, aga see on oluline ka massivangistuste tasandil. Sest aasta tema ainsa inimesega vanglas tappis mehe. See teeb kahju peredele, kes ei kanna karistust. Inimestele, kes on seal väljas, samal ajal kui tükid nende südametest on luku taga. Ja maailm vajab palju tervenemist ning igasuguse tervenemise esimene samm on haavade leidmine.“

Blogi jõudis ka Dave'i matustele – võõraste inimeste näol, kes olid juba mõnda aega lugenud, ja toetuseks kirjutatud lugude näol.

Selle toetuse toel on Ra avaldanud kolm raamatut . „Sack Nasty: Prison Poetry“ on luule ja proosa kogumik, mis keskendub tema 437 vangistuspäevale. Need tõestisündinud lood räägivad väärikuse illusioonist, õigluse vormitavusest ja inimliku olemuse voolavusest (ja voolevusest). „Dinosaur-Hearted“ on kaunistatud siltide piltide ja käsitsi kirjutatud kritseldustega, mis pidevalt kinnitavad sõnumit, et sind armastatakse . „Flowers and Stars“ räägib paratamatutest üleminekutest. Selle lehekülgedel õpivad väike lill ja suur täht, kuidas õrnalt hüvasti jätta. See on meeldetuletus, et mõned asjad püsivad paigal ja teised liiguvad edasi ning kõik asjad teevad mõlemat. Sisuliselt on Ra raamatud – kõik kolm – armastusest, armust ja leinast.

Mõnikord on see lein surmaga seotud, mõnikord on see läbikukkunud süsteemide oma ja mõnikord kõigub see meeleheitliku mäletamissoovi ja meeleheitliku unustamissoovi vahel.

2019. aastal koges Ra taas unustamist ja seekord ilma puuduse armuta. Vanglavigastus järgnes talle väljaspoole maailma. See, mis algas puusavigastusest kogunenud õnnetu verega, plahvatas nagu pisikesed tähed tema ajju ja põhjustas seda, mida arstid nimetavad miniinsultideks. Ta kaotas võime lugeda või kirjakeelt üldse ära tunda.

„See pole esimene kord, kui vangla mu sõnad ära võttis. Vanglas antakse sulle liiga väikesed pliiatsid ja tuled hoitakse põlemas ainult teatud aja. Kui ma vanglasse jõudsin, oli raamatukogu mulle lähedal ja nad ei toonud mulle raamatuid, mida mu sõbrad ja pereliikmed saatsid. Ja lugeja ja kirjanikuna ning inimesena, kes on oma kogukonda nii armunud, oli nende sidemete äravõtmine tõeliselt südantlõhestav. Ja see, et ma tulin tagasi, ehitasin need aeglaselt üles ja siis lasin vanglaajast tingitud insultidel need asjad uuesti ära võtta, oli mitmel tasandil frustreeriv.“

Ta õppis uuesti silmanurkadest nägema. Ta õppis uuesti lugema ja kirjutama. Ta õppis kõndima nii, nagu poleks ta kunagi nii kõvasti kukkunud.

4. aprillil 2021 alustas Ra tööd kommunikatsioonijuhina Initiate Justice'is. Initiate Justice on California mittetulundusühing, mis võitleb massilise vangistamise lõpetamise eest, aktiveerides nende inimeste jõudu, keda see otseselt mõjutab.

Inimestele meeldib ta.

Initiate Justice saadab vanglatele värskendusi. See koolitab vanglates korraldajaid. See aitab pereliikmetel ja endistel vangidel saada väljaõpet. See loob ja võtab vastu seaduseelnõusid. See peab läbirääkimisi seadusandjatega. See viib läbi haridusprogrammi nimega Mõjutatud Juhtide Instituut, mille Ra lõpetab selle aasta juunis. See on 12-nädalane programm, mis õpetab süsteemist mõjutatud inimestele, kuidas poliitilisi muutusi ellu viia.

Ra on ka Silver Star Lab Pressi ja Silver Star Apparel'i loominguline jõud. Ta kirjutab regulaarselt aadressil rarasaur.com.

Sel juulil saab Ra kuus aastat kodus olnud ja pärast kõiki neid paljusid kogemusi leiab ta end õnnistatuna siin olemisest. Kirjutab armastusest, armust ja leinast.

„On väga tavaline, et inimesed arvavad, et me tuleme oma kohutavatest kogemustest välja tugevamate või vapramatena. Tegelikult arvan ma, et me tuleme neist välja hapramate, pehmemate ja natuke aeglasemate ning asjade suhtes ettevaatlikumatena, sest oleme olnud natuke katki. Ja tavaliselt, kui inimesed seda sõnade tulva kuulevad, peavad nad seda negatiivseks asjaks. Aga see on ainult sellepärast, et meie ühiskond väärtustab kiirust ja sitkust.“

Aegluses ja pehmuses on nii palju rõõmu tunda .

Viis küsimust Ra'le

Mis sind ellu äratab?

Saialillekollane ja päikeselombid. Kasv nii sõprades, taimedes kui ka võõrastes. Naer, ajapiirangute unustamine, uskumatult pisikesed asjad, uskumatult lihtsad ideed, ootamatu kunst ja hellus kõigis oma vormides.

Pöördepunkt sinu elus?

Vahel arvan, et mu elu on olnud pigem pöördepunktis kui pöördepunktis. 2010. aastal süüdistati mind kuriteos. Nelja aasta jooksul müüsime või annetasime abikaasaga peaaegu kõik, mis meil oli. Vahel olime kodutud. Tegime, mis seaduslikult võimalik, aga 2014. aastal olin poolteist aastat vangis. 2015. aastal, vangistuses olles, kaotasin oma abikaasa, vahetult enne meie kümnendat pulma-aastapäeva. Vahetult enne seda sain vangist tuletõrjujaks. 2019. aastal oli mul mitu miniinsulti ja järgmise aasta veetsin neist ja puusaoperatsioonist taastudes – mõlemad vigastused olid seotud minu vangistusajaga. Vaatamata kõigele sellele saabus kõige olulisem hetk 2012. aastal, kui mu abikaasa tegi mulle blogi ja pani sellele nimeks Rarasaur. Sain sideme mõnede kõige hirmutavamate ja imelisemate ravitsejate ja mõtlejatega, keda ma kunagi kohanud olen. Blogi ja selle lugejad tulid minuga vanglasse kaasa, võtsid mind omaks kui naasnud kodaniku ja lese ning panid mind ikka ja jälle jalule.

Heategu, mida sa kunagi ei unusta?

Mu sõber Matt, keda olin kohanud vaid korra, kirjutas mulle vanglas olles igal nädalal. Ta hoidis mind kõigega kursis ja hoidis kõiki minu tegemistega kursis. Ta tuli mu abikaasa matustele ja hoidis mind kogu nende esimeste raskete aastate jooksul lõua püsti. See oli nii raske kellelegi, kes oleks võinud end võõraks nimetada, ja ta tegi seda samal ajal ka omaenda kiire eluga toime tulles. Matt kirjutab aadressil TheMatticusKingdom.com.

Üks asi teie unistuste nimekirjas?

Siin pole mingit unistuste nimekirja, ainult lootus, et kui ma lähen, on see vähem nagu jalaga ämbrisse löömine ja pigem nagu graatsia.

Üherealine sõnum maailmale?

Sind armastatakse.

Liitu meiega vestluses selle tähelepanuväärse kunagise vangi, vastumeelselt optimistliku lese ja uue põlvkonna jutuvestjaga. Registreeru siin.