Hakkasin peaaegu kaks aastat tagasi üle New Yorgi linna võõrastele armastuskirju jätma.
Kuigi see idee kõlab romantiliselt, oli see tegelikult viis unustada mõneks ajaks omaenda kurbuse ja üksinduse tunded ning keskenduda teistele suurlinnas, kes võisid tunda end sama pettununa kui mina. Sellest esimesest armastuskirjast alates olen igal hommikul oma kursiiviga seotud armastuskirjade kirjutamise ja postitamisega inimestele üle kogu maailma, mis on täis sõnu, mis loodetavasti aitavad, tervendavad ja toetavad neid raskel ajal.
Iga pastakatõmbe ja ümbriku sulgemisega olen kogunud elutunde, mis tean, et ei jäta mind kunagi maha, ükskõik kuhu mu kirjad ka ei läheks.
Me oleme vapramad, kui me endale au anname.
Varem arvasin, et vaprus tähendab alati tugevust, pisarateta olemist, seda, et suudad kõike koos hoida isegi siis, kui kõik tundub lagunevat. Me õpime seda juba algusest peale – kuidas säilitada oma mainet, kuidas loota iseendale, kuidas olla alati tugevam, aga mitte kunagi (mitte kunagi) nõrgem.
Sain teisel hommikul kirjapalve ühelt noorelt Iisraeli naiselt. Ta tundis häbi, oli pisut argpükslik ja isekas, et palus endale armastuskirja. Mina? Mõtlesin, et see oli kõige vapram tegu, millega ma kunagi kokku puutunud olen.
Võõralt armastuskirja palumine, tunnistamine, et sa ei tea sõnu, mida endale öelda, et asju paremaks muuta, nõuab julgust ja jõudu. Julgus on valmisolek vahel mureneda, kedagi teist enda juurde tuua, abi paluda, tunnistada, et sa oled ainult inimene ja vajad tegelikult teisi, et tugevamaks saada.
Me oleme rohkem sarnased kui erinevad.
Mulle pole kunagi tegelikult meeldinud ütlus „astu kellegi teise kingadesse“. See tundub peaaegu võimatu ja ma õpin eluga üha enam, et see pole alati vajalik.
Enamasti on meie lood selgelt erinevad, isegi kui me kanname samu tundeid – kurbust, üksindust, armukadedust, haiget saamist, õnne ja lootust. Me suudame teistega paremini samastuda, kui me vaid ootame, kui me end neile avame. Me ei pea kellegi teise vastu sama vaeva nägema, et näidata talle kaastunnet või olla tema päevas helgeks täpiks. Me peame lihtsalt hoolima.
On hirm: me ei ütle õiget asja. Me teeme asja hullemaks. Parem on mitte midagi öelda, sest me ei suuda isegi ette kujutada, mida see inimene läbi elab.
See pole tõsi.
Isegi kui me ei suuda kellegi teise kingades kõndida, suudame ikkagi nende kõrval seista ja neid toetada kuni päevani, mil nad õpivad uuesti naeratama.
Väikesed teod on olulisemad, kui me arvame.
Isegi esimest 400 armastuskirja kirjutades ei osanud ma arvata, et ma tegelikult maailmas midagi muudan. Ma ei suutnud uskuda, et ma olen oluline või et minu siinolek on oluline.
Ma ei teadvustanud endale, et ma muudan enda ümber olevaid elusid, mitte ainult täht tähe haaval, vaid väike tegu teo haaval. Näitasin teisele inimesele oma kohalolekut. Vastasin telefonile sõnumite saatmise asemel. Hoidsin ust lahti. Panin oma sõnad maailma välja. Need väikesed asjad tunduvad sageli liiga pisikesed, et midagi muuta, aga lainetus tekib ühestainsast teost. Mõju avaldamiseks on vaja vaid ühte inimest, et hakata puudutama kümneid ja kümneid elusid.
Alles eile säutsus üks noormees Austraalias, et jättis ülikooli armastuskirja. Ta saatis mulle pildi. Vähem kui kakskümmend neli tundi hiljem leidis naine nimega Ellen selle armastuskirja ja saatis mulle tagasi e-kirja, milles ta ütles, et on maadelnud kahtluste ja kurbusega ning seega oli leitud kiri parim asi, mida ta sai lugeda, et seda paremaks muuta.
Mõnikord piisab lainetusefekti tekitamiseks millestki nii väikesest nagu kirja jätmine, teene tegemine või nõuande andmine.
Mõnikord ootab sind lainetusefekt; sa pead lihtsalt alustama.
COMMUNITY REFLECTIONS
SHARE YOUR REFLECTION
6 PAST RESPONSES
I was not so sure about this idea but boy am I glad I read the story. I do really love this idea and want to thank you for opening my eyes a bit. I think I get caught up in conventional ways of kindness and think that is enough but now I am seeing that there are many ways to expand with my kindness. Thank you and I love you Hannah!
lovely! thank you for sharing Hannah's story. She is a beautiful young woman, making a positive impact with her gift of the written word to uplift others. Keep up the good work, one small action at at time. And to all of us, let's use our gifts for positive impact too. I got my Free Hugs sign right here. HUG!
I also like this story, but also wonder on how a very American story it is. Americans do not realize that repetitive use of the phrase, "Thank you" , sending cards and now love letters to random strangers is a great deed believing that whoever found such a letter would become edified. I am not sure I will open an envelop that I just happened to find or even find in my pile of envelops sent from random marketers and mistaken addresses etc. Why not an envelop with some $ to a homeless person or a poor and starving child or holding the hands of a dying person in the hospital.....why not do something tangible for those less fortunate. Sorry for sounding a spoiler in the chorus of cheers for something which I find culturally strange even after living in the west for over 30 years
"Courage
[Hide Full Comment]is being willing to crumble sometimes, to bring someone else in, to ask for
help, to admit that you are only human and actually do need others to grow
stronger." this is my take away, thank you as is another piece in puzzle
of why capitalism has gone awry. Everyone out for their own interests in an
extractive economic construct is killer and yet we seem reluctant to change
this old badly designed system. We could drop it like the dis-ease it is and
start generative, sustainable, healthier economic designs. If we can't reach
out, admit we are in a greater relationship to life than merely taking
advantage of it, then we will wither under our own ignorance. That is just
wrong!. Let's be like Hannah and reach out, focus on building trust in
relationships and organizing to design systems that really validate equality,
the free flow of information, the genius within everyone and the amazing
capacity of the natural world. ( we are only beginning to understand how little
we know, we are not the solitary mechanically functioning thing that Newton and
Industrialism told us we were) When we design systems that align with nature,
we will be healthier; we will evolve and open possibilities; that is the future
i want my granddaughters to inherit.
Hello this is a wonderful post and beautiful to read your story and how inspired you have been. I want to introduce you to the wonderful love story we continued and now call Global Love Letters www.globalloveletters.com do pass by and take a watch and read. Think you will enjoy it. Keep shining and being the love you want to see in the world.xx
I love this. Last year after reading a blog here about doing something similar, I made ten little notes that I placed in various spots at my son's high school. In the girls' bathroom, on a drinking fountain, a chair. . . little notes that said things like "you matter" or "you are perfect just the way you are." My son got into a little trouble, and I was at school for a meeting, and imagine my surprise when he walked over to a vending machine with me and he pulled out a note I'd left. It said "don't judge yourself through others' eyes." The most apropos note just for him. (he had no idea I'd left notes around school and it was complete synchronicity that he happened to come upon it.)
There's power in this kind of sharing.
Bless you, Hannah.