Pandeemia luuletus-palve

Foto Filipe Leme Pexelsist

Phyllis Cole-Dai on kirjanik ja luuletaja, kes on ehk kõige tuntum "Meie käte tühjuse" poolest. See on vaimne memuaar, mis kirjeldab 47 päeva, mil tema ja kaasautor James Murray praktiseerisid "kohal olemist" Ohio osariigis Columbuse tänavatel elades. Selle aasta alguses oma 58. sünnipäeval kirjutas ta 58 üherealist pandeemiapalvet ja vormistas neist luuletuse. Vaadake allolevat teksti. Võib-olla annab see teile tõuke. Phyllise luuletust saab kuulata siit või alla laadida siit .

MINU 58. SÜNNIPÄEVAL: 58 PANDEEMILIST PALVE

Elagem kõik veel ühe sünnipäevani.
Tervitagem päikest igal hommikul ja rõõmustagem selle üle, et oleme elus.
Las me hingame värske õhu imet.
Austagem iga hetke kui võimalust alustada uuesti.
Juurdugem oma usku rikkamasse mulda kui mure.
Laskem lahusolekul end siduda.
Kas me näeksime peeglist nägusid peale enda oma.
Tunnustagem kõiki inimesi oma sugulastena.
Austagem neid sama palju kui iseennast.
Jäägem koju, et neid kaitsta.
Kasvatagem keha, kus on meie hing.
Olgu meil piisav peavarju, toitu, vett, ravimeid ja puhkust.
Jagagem vabalt oma küllusest.
Võime vastu panna kiusatusele koguda.
Palugem kõhklemata ja häbenemata abi.
Ammutagem lohutust loomade, lillede ja puude seltskonnast.
Saagem sõbraks vaikuse helidega.
Tervitagem üksinduse intiimsust.
Sukeldugem oma olemuse sügavustesse ja toome esile õnnistusi, mida me ei teadnudki, et meil on.
Olgem üksteisele pühamuks.
Keeldugem elamast eituse, ükskõiksuse või põlguse pimeduses.
Taltsutagem oma tuju ja ärge kandkem viha.
Tundkem kaasa isegi neile, kes meile ei meeldi.
Kingime üksteisele radikaalset tähelepanu.
Kuulakem üksteist nii, nagu sõltuks sellest elu.
Rääkigem nii, nagu oleks meie hääl viimane heli, mida kunagi kuulda on.
Uurime, kuidas puudutada puudutamata, kuidas hoida ilma hoidmata.
Las meil ei ole pisarad ja värinad piinlikud.
Õppigem oma lastelt struktureerimata aja rõõmu ja rutiinide lohutust.
Rahustagem oma lapsi nende voodi all olevate koletiste osas.
Loome uusi koosolemise rituaale.
Las me naerame kõhust.
Kasvatagem imestust.
Aitame oma ühiskonnal paremini hakkama saada, kui ta on teinud.
Vaatleme probleeme igast küljest ja räägime sirgjooneliselt.
Lähtugem otsuste tegemisel pigem kollektiivsest tarkusest kui nakkavast hirmust.
Usaldagem neid, kes on eksperdid, mitte nendesse, kes teesklevad.
Väärtustagem tervist kui rikkust.
Pühendagem oma igapäevatöö nii neile, keda armastame, kui ka ühisele hüvangule.
Toetagem neid töötajaid, kelle nähtamatu töö toetab meid kõiki.
Kaitskem neid, kes seavad end ohtu, et meid kaitsta.
Muutkem võimatu teostatavaks.
Uurigem võõraste inimeste käekäigu kohta.
Võime seista nende eest, kes on patuoina all ja kes on vihkamise sihtmärgiks.
Laulame verandalt verandale, kuni kogu maailm on meie naaber.
Võime loobuda ootustest, kui raske või pikk see tee saab olema.
Kas me teeme oma sammu.
Laskem kumbki kanda rohkem koormust, et keegi selle alla ei komistaks.
Valmistagem end tundmatuks.
Järgigem oma eredaimate palvete valgust.
Elagem koos oma paremateks versioonideks.
Istutagem uue maailma seemned sellesse, mis on alles jäänud vanast.
Pidagem pimedal ajal meeles, et me pole üksi.
Ärgem laskem kellelgi surra hüljatuna, valus või lahkusest puutumata.
Kurvastagem kadunuid, kuigi me ei saa koguda.
Tehkem nende mälu järgi õigesti.
Ärgem raiskame minutitki sellest väärtuslikust ajast, mis neil oleks pidanud olema.
Armastagem üksteist nii, nagu meid armastataks.
Las meie lapsed elagu meid kõiki.

26. märts 2020
© 2020 Phyllis Cole-Dai
Mõned õigused kaitstud.