Arun Dada Ja Mira Ba

Kaks nädalat tagasi külastasid mõned meist Barodas eakat Gandhi paari – Arun Dadat ja Mira Ba-d. Nüüd, 80ndates eluaastates, on kogu nende elu olnud suuremeelsuses. Vinoba õpilastena pole nad oma tööjõule kunagi hinnasilti külge pannud. Nende kohalolek räägib elukestvast tasakaalukuse, usalduse ja kaastunde praktikast. Ja nii ka nende lood.

"Üheksa aastat tagasi kingiti meile see maja," rääkis Arun Dada. Nädalal, mil nad sisse kolisid, avastasid nad, et nende naaber oli joodik, kalduvus vägivallahoogudele. Vaid paar päeva pärast kolimist märkasid nad, et nende eesaed oli täis toiduaineid ja alkoholi.

Selgus, et naaber ajas ka toitlustusäri ja arvas, et võiks panipaigana kasutada Arun Dada eesaeda. Arun Dada protesteeris loomulikult. "Härra, see on praegu meie kodu, me ei joo ega söö mittetaimetoitu ja see on kohatu." Kuidagi õnnestus tal toitlustajaid nende veas veenda.

Kuid sel õhtul kell 12.30 värisesid tema bangalo väravad ägedalt. "Kes on Arun Bhatt?" karjus kõva hääl. Mira Ba on ratastoolis ja liikumatu, kuid ärkas üles ja vaatas aknast välja. Arun Dada pani prillid ette ja astus välja värava juurde.

"Tere, mina olen Arun," ütles ta kurjakuulutavat purjus meest tervitades. Mees haaras kohe 73-aastasel Arun Dadal kraest ja ütles: "Sa saatsid mu töötajad täna hommikul tagasi? Kas sa tead, kes ma olen?" See oli naaber, kes tahtis hirmu ja karistust tekitada. Rahulikult sõimades lõi ta Arun Dada näkku, koputades oma prillid maapinnale – mille ta seejärel lähedalasuvasse ojasse viskas. Vägivaldsetest tegudest heidutamata hoidis Arun Dada kaastundlikult oma seisukohta. "Sõber, kui soovite, võite mu silmad välja tõmmata, aga me oleme nüüd sellesse majja kolinud ja oleks tore, kui saaksite meie piire austada," ütles ta.

"Ah jaa, sa oled seda Gandhi tüüpi, eks? Olen kuulnud sinusugustest," irvitas sissetungija. Pärast veel mõningaid verbaalseid rünnakuid andis purjus naaber ööseks alla ja lahkus.

Järgmisel hommikul pöördus naabrinaine vabandavalt Arun Dada ja Mira Ba poole. "Mul on väga kahju. Mu mees muutub öösiti väga rahutuks. Kuulsin, et ta viskas eile õhtul su prillid minema, nii et ma tõin selle sulle," ütles naine, pakkudes raha uue prillide eest. Arun Dada vastas talle tavapärase rahumeelsusega: "Mu kallis õde, ma hindan teie mõtet. Aga mu prillid olid üsna vanad ja mu retsept on oluliselt kallinenud. Igatahes ootasin uusi prille juba ammu. Nii et ärge selle pärast muretsege." Naine püüdis nõuda, kuid Arun Dada ei võtnud raha vastu.

Mõni päev hiljem, päeval, ristusid naabri ja Arun Dada teed oma kohalikul tänaval. Piinlik naaber langetas pea ja vaatas maapinnale, suutmata silmsidet luua. Üldine vastus võib olla eneseõigustus ("Jah, parem vaata alla!"), kuid Arun Dada ei tundnud end kohtumises hästi. Ta läks koju ja mõtiskles selle üle, kuidas ta võiks oma raske naabriga sõbrustada, kuid ideid ei tulnud.

Möödusid nädalad. Naabriks olemine oli ikka keeruline. Ühe jaoks oli naabrimees kogu aeg telefonis, pidas läbirääkimisi mõne või teise tehingu üle ja iga teine ​​tema suust tulnud sõna oli sõimusõna. Nende seinte vahel ei olnud palju heliisolatsiooni, kuid Mira Ba ja Arun Dada said pidevalt roppude juttu, kuigi neile seda ei räägitud. Jällegi, rahumeelselt talusid nad seda kõike vaikselt ja otsisid edasi teed selle mehe südamesse.

Siis see juhtus. Ühel päeval, pärast üht tema rutiinset vestlust, mis oli täis roppu kõnet, lõpetas naaber oma kõne kolme maagilise sõnaga: "Jai Shree Krishna". Austusavaldus Krishnale, kaastunde kehastus. Järgmisel võimalusel astus Arun Dada tema juurde ja ütles: "Hei, ma kuulsin, et sa ütlesid teisel päeval "Jai Shree Krishna". Oleks tore, kui saaksime iga kord, kui meie teed ristuvad, üksteisele sama öelda." Nii õrn kutse oli võimatu mitte puudutada ja mees võttis kindlasti vastu.

Nüüd, iga kord, kui nad üksteisest möödusid, vahetasid nad seda püha tervitust. "Jai Shree Krishna". "Jai Shree Krishna". Üsna pea sai sellest ilus kombeks. Isegi eemalt vaadates oli see "Jai Shree Krishna". "Jai Shree Krishna." Siis, kui ta hommikul kodust lahkus, hüüdis ta "Jai Shree Krishna". Ja Arun Dada helistas tagasi: "Jai Shree Krishna". Ja ühel päeval ei tulnud tavapärast kõnet, mis ajendas Arun Dadat uurima: "Mis viga?" "Oi, ma nägin, et sa loed, nii et ma ei tahtnud sind häirida," kõlas vastus. "Üldse mitte häiriv! Nagu linnud siristavad, vesi voolab, tuul puhub, on teie sõnad osa looduse sümfooniast." Nii nad alustasid uuesti.

Ja see tava kestab tänaseni, üheksa aastat hiljem.

Seda lugu lõpetades tuletas ta meelde Vinoba maksiimi headuse otsimisest. "Vinoba õpetas meile, et inimesi on nelja sorti. Need, kes näevad ainult halba, need, kes näevad head ja halba, need, kes keskenduvad ainult heale, ja need, kes võimendavad head. Alati peaksime püüdma neljandat." See tabas lugu kuulates meid kõiki, eriti kuna see tuli mehelt, kes harjutas seda, mida ta jutlustas.

Keset negatiivsuse, füüsiliste ähvarduste ja sõimude merd leidis Arun Dada need kolm maagilist positiivsuse sõna – ja võimendas seda.

Jai Shree Krishna. Ma kummardan jumalikule sinus, jumalikule minus ja selle koha ees, kus on ainult üks meist.?