Pr Tippett: See on nii oluline punkt, mida te professionaalse kuulajana välja toote, ja ma tean seda ka, et tõeline kuulamine seisneb haavatavuses.
Härra Hempton: Jah.
Pr Tippett: Õige, aga – ma mõtlen, ma isegi ei tea, kuidas seda seletada. Ma mõtlen, kuidas – kuidas te seda seletate?
Härra Hempton: Noh, kui sa tõesti kuulad, kui sa tõesti hoiad oma meele avatud ja kuulad teist inimest – ja muide, ma soovitan tungivalt, et kui inimene soovib parandada oma võimet teist inimest mõista, siis ta alustaks looduse kuulamisega, sest sa ei ole looduse tulemusesse üldse investeerinud. Sa võid lihtsalt kõik endasse võtta, kõik ilmed. Ja kas pole imeline, et kui lind laulab, kuuleme me seda muusikana? Lind ei laula meie hüvanguks. Seega on selles kuulamises palju rõõmu ja kui meist saavad looduse paremad kuulajad, muutume ka üksteise paremaks kuulajaks, nii et kui teine inimene sinuga räägib, ei pea sa otsima, mida sa tahad, et ta ütleks. Sa võid julgeda riskida sellega, mida nad tegelikult öelda tahavad, ja küsida neilt ka: kas see on tõesti see, mida sa räägid? Ja tunda oma emotsionaalset reaktsiooni, kui nad räägivad riskantsetest teemadest, näiteks sellest, kuidas on olla lapsevanem tänapäeva maailmas.
Pr Tippett: Seega ma arvan tegelikult, et siin kultuuris üldiselt on midagi teket toimumas. Ma ei tea, New York Timesis oli artikkel Pico Iyerilt, kes on, ee ...
Härra Hempton: Oh, jaa.
Pr Tippett: Teate küll, ja kas te nägite seda? "Vaikuse rõõm"?
Härra Hempton: Jah.
Pr Tippett: Ta on ajakirjanik, raamatute autor, intellektuaal. Ja see – see oli lihtsalt viimane asi, mida ma näinud olen. See pole ainus asi. Aga see rääkis inimestest, kes elavad väga moodsat elu, teate küll; ta tõi hulga näiteid. See lõpeb sellega, et ta kohtub – ta läheb kloostrisse ja kohtub kellegagi, kes töötab MTV-s ja kes toob oma lapsed sellesse vaiksesse kohta. Ja ta lõpetab selle öeldes – Pico Iyer lõpetab selle öeldes: „Homse lapse puhul, ma mõistsin, võib see olla meist ees mitte uue, vaid olulise tajumise osas.“ Ja ta räägib vaikusest ja vaikus on just nagu te ütlesite, olulise eristamise element.
Härra Hempton: Mhm-hmm. Jah, ja seepärast ongi nii põnev tänapäeval elada, et me teeme neid valikuid, selle asemel et elada eeldustel põhinevat elu, kus vaikus pole oluline. Mitte nii kaua aega tagasi eeldati, et puhas vesi pole oluline, aga nüüd on ja me puhastame seda; et tähtede nägemine pole enam nii oluline. Ja nüüd ma arvan, et me hakkame mõistma, et vaikus on oluline ja me vajame vaikust, et vaikus ei ole luksus, vaid hädavajalik. See on hädavajalik meie elukvaliteedi ja selgelt mõtlemise jaoks.
Pr Tippett: See paneb mind mõtlema ka millelegi, mida ma jälgin – kuidas meie iidsed vaimsed traditsioonid omandavad uutmoodi tähtsuse, osaliselt ka selles ülimoodsas maailmas, sest Pico Iyer käis kloostris. Seal on religioossed ruumid, mis on viimased kohad, mis on reserveeritud vaikusele, ja see on olnud väga vastukultuuriline, aga võib-olla jälle vähem. Ma ei tea.
Härra Hempton: Mhm-hmm. Näiteks Prantsusmaal avastati hiljuti koopamaalinguid, mis kujutavad piisonite ja teiste jahiloomade vaheldumisi, ja need maalid asuvad koopa akustiliselt ainulaadsetes keskkondades. Arvatakse, et nende kaja kuulates ja kuulates oli võimalik vaimse maailmaga suhelda.
Pr Tippett: Huvitav.
Härra Hempton: Aga te tõite minu jaoks esile midagi tõeliselt olulist ja see puudutab meie iidset minevikku. Kui ma lähen vaiksesse kohta, saan ma oletusi vaidlustada. Ja üks peamisi eeldusi on see, et inimese kõrv on häälestatud inimhäält kuulma. Kui see oleks tõsi, siis on see eeldus, mida audioloogid, inimkuulmist uurivad teadlased, on pikka aega uskunud, et meie kõrvad on arenenud inimhäält kuulma.
Pr Tippett: Õige.
Härra Hempton: Aga kui, kui – jah, ma tean. Aga kui see oleks tõsi, siis oleksime me esimene liik planeedil Maa, kes on arenenud nii eraldi ja kaitstuna ülejäänud loodusest.
Seega oli minu loomulik uudishimu uurida inimese kuulmisulatust ja neid võrdse valjuse kontuure. Ja meil on väga diskreetne ülitundliku kuulmise ribalaius, mis jääb kuulmekanali residentsageduste vahemikku 2,5–5 kilohertsi. Kas meie esivanemate keskkonnas on midagi, mis vastab meie inimese tippkuulmistundlikkusele? Sest suurem osa sellest, mida ma praegu ütlen, välja arvatud "s"-häälikud ja kõrged helid, jääb sellest vahemikust tunduvalt allapoole. Ja tõepoolest, siin on ideaalne vaste: linnulaul. Linnulaul [naer].
Pr Tippett: Mm-hmm.
Härra Hempton: Miks peaks meie esivanematele nõrka linnulaulu kuulmisest mingit kasu olema? Miks peaksid meie kõrvad olema arenenud nii, et me suudaksime kõndida nõrga linnulaulu suunas? Linnulaul on peamine näitaja inimestele soodsatest elupaikadest. Kas pole hämmastav? Milline on kuulamishorisont vaikses kohas? Kui küsida linnas elavalt inimeselt, võib ta teha ootamatu oletuse ja öelda: "Oo, sa suudad kuulata miili raadiuses." Jah, nad teavad, et see on trikiga küsimus, seega valivad nad midagi tõeliselt suurt. Sina suudad kuulata miili raadiuses. Kui küsida kelleltki maal? Oh, sa suudad kuulata kolme või nelja miili raadiuses. Ja ma olen kuulnud helisid 20 miili kauguselt. Kui arvutada, on see 1276 ruutmiili suurune ala. Kas teate, mis tunne on kuulata 1276 ruutmiili päikesetõusu ajal?
(Linnulaulu helinäide)
COMMUNITY REFLECTIONS
SHARE YOUR REFLECTION
5 PAST RESPONSES
I hiked in the Hoh rainforest when I was stationed in Washington in the mid1970's. There was a moment when, lying on my back in a grove of trees and looking up at the sky. Save for the light movement of wind through the trees, it was the quietest place I've ever been. Some 40 years later, that memory haunts me. What I wouldn't give to be back there again.
Wonderful. I find that as I grow older, silence is more important to me. I appreciate a quiet home, peaceful surroundings. I'm lucky living In Scotland where there are still many remote places and some not too remote, that can be visited to taste complete silence. When you walk up into the hills not too far away, there comes a point where the presence of the silence embraces you.
After literally stumbling upon this article, and after reading only the first few sentences, I thought that my "quiet place" was the best I have found, and one of the reasons I'm moving closer to it.
I was pleasantly surprised to see that our beautiful Olympic National Park and Rainforest was considered by others to be as much of a treasure as I've always thought it was.
Thank you for giving words to that which I've never been able to adequately explain to others.
Lovely article and gives me an even greater love of the Olympic National Park. I have been blogging about a recent trip there and calling it the "Faerie Wood", a bit further down near Lake Cushman and the Skokomish River. I need to get up to the Hoh very soon AND I need to practice a bit more silence while I am there. www.justonlyjudy.com
I love, love, love this article. My friends tease me all the time because of how often we'll drive somewhere, and I'll turn the radio off, or I'll just be sitting somewhere staring out the window. I love and need silence.