Kliimamuutuste kohta käivad murettekitavad andmed ja hoiatused on meiega olnud juba kakskümmend aastat. Probleem on muutunud millekski kerge hambavalu sarnaseks. Avalikkus on kõigist halbadest uudistest tuimestatud ja mõistlike lahenduste asemel oleme tunnistajaks poliitilise polariseerumise rumalusele. Kliimamuutustesse uskumine ei ole sama, mis hea konservatiiv. See faktidel põhinevast reaalsusest kõrvalekaldumine on vaid osa probleemist. Hiina ja USA, kes toodavad 40% maailma kahjulikest heitkogustest, blokeerivad globaalse soojenemise suundumuse ümberpööramise meetmeid puhtalt isekatel põhjustel – kaks rikast majandust tahavad säilitada status quo'd.
Sellele olukorrale saab reageerida mitmel viisil, mis viib taktika valikuni.
** Korraldage jõuline avalik ristisõda suuremate häiresignaalidega.**
** Atmosfäärile tekitatud kahju kõrvaldamiseks tuleb tugineda tulevikutehnoloogiale.**
** Valmistu tulevikuks, kus ökoloogiline tasakaal on drastiliselt erinev.**
** Ära tee midagi, välja arvatud ehk palveta.
** Oota ajutiselt, kuni katastroofi ei saa enam ignoreerida.
Enamik inimesi kõhkleb nende valikute vahel. Kui otsustate, et tegelik probleem pole mitte loodus, vaid inimloomus, siis on vaid mõned teostatavad valikud. Inimloomusel on oma ajalugu. Me teame näiteks, et varasemaid ökoloogilisi katastroofe, nagu Sahara kõrbe muutmine kõrbeks, Hispaania metsade hävitamine ja kogu kasutatava kütuse põletamine Lihavõttesaarel, oleks saanud ära hoida, aga seda ei tehtud. Kui ressursid nappivad, ei tee inimesed järsku koostööd allesjäänud ressursi säilitamiseks. Nad võitlevad viimase killuni väheneva ressursi omamise eest. Me teame ka, et inimtegevusest tingitud katastroofid, mis kahjustavad kõiki, näiteks sõda, ei lõpe, kuigi rahu toob kasu kõigile.
Inimloomust silmas pidades näivad maailmalõpu ennustajad võitvat. Lähiajal vaatab maailm globaalse soojenemise laastamistööd ja teeb käsi väänates, valjemaid häirekellasid lööes, maagilise tehnoloogia järele haarates ja palvetades. Aktiivset koostööd niipea ei teki. Meie seas olevad ratsionalistid – kes näivad alati elavat Skandinaavias – kohanevad kainelt ökoloogia paratamatu halvenemisega. Inimesed räägivad juba korallide moodustavate organismide säilitamisest tuleviku seemnetena, leppides sellega, et praegused korallriffid, mis on juba tohutult kahjustatud, surevad ühel päeval.
Üksikisikuna ei saa me keegi sellist tohutut ja üle jõu käivat olukorda muuta. Meie planetaarse pesa rüvetamine tundub täiesti mõttetu. Kuid siin on tähendus. Mõte peitub probleemi algallikas – inimloomuses. Inimesed seavad oma soovid kollektiivse hüve ettepoole. Me peame end ökoloogiast olulisemaks, mis on juurdunud uskumuses, et oleme loodusest endast kõrgemal, privilegeeritud liik, mis ei pea kellelegi aru andma – ei loodusele ega Jumalale (kui jumalus eksisteerib).
Huku tähendus on see, et kõik need eeldused ei suuda ellu jääda, mitte praegusel kujul. Valitsev taktika on "Ajutine tegutsemine, kuni katastroofi ei saa enam ignoreerida". Lõpp-punktis, millal iganes see ka juhtub, on inimloomus sunnitud iseendale otsa vaatama. Me oleme ümber hinnatud (ma eeldan, et inimkond ei vali massilist enesetappu, kuigi on ka neid, kes on pikemaajalisema vaatega ja väidavad, et planeedil võib ilma meieta parem olla). Globaalse soojenemise lahendus ei pea muidugi lõpp-punkti jõudma. Tulevane põlvkond võib areneda fundamentaalsel tasandil.
See näib toimuvat ka sõdadega. Praegu langeb relvastatud konfliktides, sealhulgas kodusõdades, hukkunute arv jätkuvalt. Aatomirelvade leviku tõkestamine on jõudnud punkti, kus kõik on nõus, et eesmärk peaks olema ülemaailmne desarmeerimine. Tuumaholokaust ei ole enam elujõuline oht. Kuid kliimamuutustega võitlemine on ilmselt veelgi põhilisem. Kui inimloomus peaks arenema, näeks uus eelduste kogum välja umbes järgmine:
** Inimelu ei ole eraldi elust maa peal.**
** Me peame elama loodusega tasakaalus.**
Tarbimine pole piiritu ega vii õnneni.
** Mürgine reostus kahjustab elu ja seda ei saa õigustada.
** Teadliku liigina peavad inimesed olema ökoloogia eestkostjad.**
Ükski neist ideedest pole üllatav; need on keskkonnaliikumises tavaline münt. Kuid selleks, et need massiliselt ellu viidaks, peab olukord muutuma. Inimloomuse see osa, mis ütleb: "Mina kõigepealt", "Ma tahan enda oma, kes sinust hoolib?", "Ma elan ainult tänase päeva jaoks, unusta homne" ja "Loodus on siin vallutamiseks", tuleb uuesti läbi vaadata. Kas see juhtub? Keegi ei oska öelda, aga on oluline näha, et maailmal "seal väljas" pole mingit võimalust muutuda enne, kui "siin sees" toimub tõeline muutus.
COMMUNITY REFLECTIONS
SHARE YOUR REFLECTION
5 PAST RESPONSES
all hands have to be on deck to achieve a good environment,stop hazards and killing in the world today, though there are people that understands ,some still doesn't. we have to prevent hazards at least from around us. we start from us(our surroundings). deforestation courses erosion and this is one of the deadly hazard which courses the lost of lives and properties, it kills more than war itself. environmental pollution contributes to the major problem of the globe.i appreciate those that have been working for the nurturing of our environment, but we should start from us, let the peace start from you today, its a chain.
i greatly appreciate the comments below and Deepak for his patience with his fellow man. My wish is to practice inner peace while promoting outer peace. I am thrilled that war is killing fewer people now and hope that environmental degradation can be reversed so that we stop killing sentient beings everywhere.
This isn't only about the collective good but about our own personal wellbeing. I want to breathe clean air and drink clean water. I want the food I eat to grow in clean and fertile soil so that I can stay healthy. I'm pretty sure most human beings want the same. I'm not an environmentalist but a humanist. Let's stop the careless destruction of our own habitat do whatever it takes to keep our species alive and thriving.
The conclusion says it all. What is going on "out there" is simply a reflection of what is going on "in here." The problem with fighting against any issue is that the "in here" remains in a fighting, combative mode. This doesn't lead to peace. And non-peaceful actions don't lead to a caring, supporting, nurturing of our earth.
I recently told a friend that I am no longer the activist I was in my youth, nor the contributor to society and the economy that I was in my middle years. I sometimes regret this decrease in the kinds of activities that I once thought would change the world. Instead, I buy little, recycle lots and try to live lightly on the earth. In addition, I meditate two hours a day. It may seem an odd and inactive way to "contribute," but it is a contribution of sorts. When meditating, I am not generating negativity. I am both training my mind to eliminate negativity and creating peace and harmony within that can later be shared with others in my life. What my friend said surprised me. "What you are doing is far more effective in the long run than running around doing good." I appreciated this perspective, but I think both are valuable. I also think that people who are actively in the world promoting the greater good do a better job if they begin with inner peace.