21 Aasta Taguse Kingituse Lahtipakkimine

Kummutit koristades leidsin väikese punase, sinise ja rohelise käsitsi kootud kotikese, millel oli peal hõbedane lukk. Pr Macias, inglise keele õpetaja, kes mul keskkooli viimasel aastal oli, oli selle mulle kinkinud viisteist aastat enne seda, kui ma Guatemalas käisin – riigis, kus see toodeti. Mäletan, kuidas istusin iga päev pr Maciase laua lähedal klassiruumi paremal küljel, oma parima sõbra Tia kõrval. Me mõlemad pommitasime teda küsimustega elu ja kõige kohta, mis teismelise jaoks oluline on. Ta oli meeleldi meiega paljudes vestlustes.

Ühel päeval võttis ta oma laualt selle väikese kootud koti, kõndis minu laua juurde ja küsis, kas see mulle meeldib. Ütlesin talle, et see on ilus. Ja ta vastas: „See on sulle.“ Nüüd on see mul olnud viimased 21 aastat. Vahel unustan, et see mul on, aga tihti leiab see tee tagasi mu käekotti, kus see hoiab eluks vajalikke pisiasju. Ma pole sellele kunagi eriti mõelnud ja ometi ei vabanenud ma sellest ka vanas eas, kuigi see ei sobi absoluutselt mitte millegi muuga, mis mul on.

Märgates, et ma ei pannud koristamise ajal oma hea tahte hunnikusse vana kulunud väikest kotti, arvas mu abikaasa Nipun, et see on õpetaja poolt nii läbimõeldud – ja ebatavaline – žest. „Miks sa arvad, et ta selle sulle andis?“ küsis ta. Olin sellest küsimusest veidi hämmeldunud. Millegipärast polnud see mõte mulle kunagi pähe tulnud. „Miks sa arvad, et ta selle sulle ja mitte kellelegi teisele andis?“ küsis ta uuesti. Keskkool polnud aeg, mil ma tundsin end millegi erilise või ainulaadsena, seega polnud see nii. Sõnadeta ei osanud ma tegelikult vastata.

Hiljuti ühe sõbraga, kes õpetab keskkoolis, vesteldes turgatas mulle pähe, et pr Macias suutis näha palju kaugemale ajast, mida ma temaga veetsin. Ta teadis, et minu perekond oli sarnaselt tema omaga Ameerikasse immigreerunud. Olen kindel, et ta märkas, et mul oli vaid paar paari riideid, mida ma vahetasin. Preili Macias oli selline daam, kes tundis suurt huvi oma garderoobi vastu, sobitas alati oma kingad ja seelikud ning tegi alati oma juuksed ja küüned. Mäletan, et teismeeas küsisin temalt kord, miks ta alati riideid sobitas. Nagu selgus, oli pr Maciasel väga tagasihoidlik kasvatus ja nüüd, kui ta sai endale lubada vaid mõnda lihtsat rõõmu, otsustas ta anda endast kõik lihtsalt sellepärast, et sai. Tema lugu ja see, kuidas ta ennast käitus, võisid olla enesekindluse seeme, mis inspireeris mind olema iseseisev naine. Andes mulle selle väikese kingituse, tuletas ta mulle meelde kogu eluks – mitte pidada asju enesestmõistetavaks, elada oma ideaalide järgi ja jagada.

Juba ainuüksi proua Maciasele mõtlemine tekitab minus nostalgilise tänutunde. Ja see paneb mind mõtlema, kui palju on mind elus mõjutanud inimesed, keda ma kunagi täielikult ei tunne. Õpetajad, kes nägid mind, kui tahtsin nähtamatu olla, ja kes uskusid minusse, kui kartsin klassi ees rääkida. Tädid ja onud, kes armastasid mind isegi siis, kui ma neile midagi vastu ei andnud, olles liiga haaratud suureks kasvamisest ja oma elust. Õed-vennad, kes armastasid mind, olenemata sellest, kui karm ma neile ka ei teinud. Suurepärased sõbrad, kes suutsid mu kõnedele vastata kell 2 öösel ja kelle kõnedele ma vastasin igal ajal. Ülemused, kes võtsid aega, et mulle õpetada seda, mida nad oskasid. Vanemad inimesed, kes on läbi elu õppinud tingimusteta armastama, mis on ehk kõige ilusam asi, mida kellelgi on au näha. Mungad ja targad inimesed, kellega mul on olnud õnn aega veeta ja kelle arusaamad on teeviidaks, kuhu edasi minna.

Ma arvan, et meid kõiki kasvatab tõeline küla. Nagu mu kuueaastane õetütar kogu südamest usub: "Kõik, kes mind armastavad, on minu suur-tohutu-pere!" Nagu temagi, tean ma sügaval südames, et need kõik on minu inimesed. Ja mind kasvatavad endiselt nii noored kui ka vanad.

Pühade vaimus tahan tänada oma suurt perekonda, kes on mulle teed näidanud ja minu eest hoolitsenud viisil, mida ma kunagi tagasi ei saa. Ainus, mida ma teha saan, on sügavalt tänutäheks kummardada kogu maailma proua Maciastele, kes võtavad aega, et pöörata tähelepanu ümbritsevate vajadustele. Võib-olla tabab see video tunnet paremini kui minu sõnad suudavad öelda: