Umbes kord kuus jooksen kokku inimesega, kes kiirgab sisemist valgust. Need inimesed võivad olla igal elualal. Need tunduvad sügavalt head. Nad kuulavad hästi. Need panevad sind tundma naljaka ja väärtuslikuna. Te tabate neid sageli teiste inimeste eest hoolitsemas ja seda tehes on nende naer musikaalne ja nende suhtumine on täis tänulikkust. Nad ei mõtle sellele, millist imelist tööd nad teevad. Nad ei mõtle üldse iseendale.
Kui ma sellise inimesega kohtun, teeb see kogu mu päeva säravaks. Kuid tunnistan, et mul on sageli kurvem mõte: mulle tuleb meelde, et olen saavutanud korraliku karjääriedu, kuid ma pole seda saavutanud. Ma ei ole saavutanud seda suuremeelsust ega iseloomu sügavust.
Paar aastat tagasi mõistsin, et tahan olla natuke rohkem nende inimeste moodi. Sain aru, et kui ma seda teha tahan, pean oma hinge päästmiseks rohkem vaeva nägema. Ma pidin kogema selliseid moraalseid seiklusi, mis toovad sellist headust. Ma pidin oma elu paremini tasakaalustama.
Mulle meenus, et voorusi on kaks, kokkuvõte voorused ja kiidukõne voorused. CV voorused on oskused, mille turule tood. Kiidukõne voorused on need, millest teie matustel räägitakse – olgu siis lahke, julge, aus või ustav. Kas sa olid võimeline sügavaks armastuseks?
Me kõik teame, et kiidukõne voorused on olulisemad kui kokkuvõte. Kuid meie kultuur ja meie haridussüsteemid kulutavad rohkem aega karjääriedu jaoks vajalike oskuste ja strateegiate õpetamisele kui omadustele, mida vajate sellise sisemise valguse kiirgamiseks. Paljudel meist on välise karjääri loomisel selgem kui sisemise iseloomu kujundamisel.
Kuid kui elate välise saavutuse nimel, mööduvad aastad ja teie sügavaimad osad jäävad uurimata ja struktureerimata. Sul puudub moraalne sõnavara. Kerge on libiseda enesega rahulolevasse moraalsesse keskpärasusse. Hindad end andestava kõvera järgi. Sa arvad, et seni, kuni sa ilmselgelt kellelegi haiget ei tee ja tundub, et sulle meeldib inimestele, peab sinuga kõik korras olema. Aga sa elad alateadlikus igavuses, eraldatuna elu sügavaimast mõttest ja kõrgeimatest moraalsetest rõõmudest. Järk-järgult avaneb alandav lõhe teie tegeliku mina ja soovitud mina, teie ja nende hõõguvate hingede vahel, kellega mõnikord kohtute.
COMMUNITY REFLECTIONS
SHARE YOUR REFLECTION
2 PAST RESPONSES
David Brooks ought to forgive himself. The kind of radiant people he justifiably admires are exceptional people, like Einstein, Gretzky, Mozart, or Shakespeare, in their respective fields.
The quality he wishes he had, like every human quality, is governed by the normal curve. Some people will be very deficient, some people will be greatly gifted, and most will be, plus or minus, clustered around the average.
The fact that he (and I) can see the pinnacles of radiant goodness, and appreciate it, means he is already above average in this quality. But very few people will ever achieve that, like very few can score 90 goals in an NHL season or write the next Hamlet.
Normal people, those close to the average on the normal curve, can only do the best they can. We ought to also admire those who, through effort, do a little better than their natural limitation.
Thank you!
This concept should be the starting point for where we change our educational system. The old "It's nice to be important but more important to be nice" If children learn that first, they will be important and they will be successful.