Kes oleks võinud arvata, et ühel päeval muutuvad kaardid iganenuks, soovimatuks, armastamata ning vedelevad telefoniraamatute, videomakkide ja kirjapaberihunnikute all?
Kaardi lahtivoltimine on seikluse avamine. Kuula tähelepanelikult, kuidas sa silud neid kulunud kortse ja sa kuuled purjede plaginat täiusliku sinise ookeani kohal. Sulge silmad ja sa tunned jaamast lahkuva rongi ühtlast, kasvavat rütmi. Sinu kaart on sinu pilet. Istuda lahtivolditud kaardi ees, joonistades mööda puutumata tee ebatasaseid jooni, on tunne, et oled väike ja alandlik. See maailm on suur, vaevu tajutav, meie aeg siin juba otsa saab.
Olen kaarte armastanud juba väikesest peale ja mu päevad olid nendega täidetud. Koolis olid meil kaardid pliiatsikarpides, kaardid varitsesid vihikute tagakaantel. Meil olid kaardid tahvlite kohal kokku voltinud ja ootasid, et need alla rebitaks. Meil olid isegi gloobused, mida me keerutasime, ja me keerutasime neid korduvalt kinnisilmi, et teha kindlaks, kus me suureks saades elame (sageli, pettumust valmistavalt, keset Vaikset ookeani). Kui me veel ei teadnud, kes me oleme, võis kaart meile vähemalt öelda, kus me asume, ja see oli soe ja lohutav.
Vaid mõni sajand tagasi olid kartograafid ühe põlvkonna kangelased; kuningate poolt kurameerituna, impeeriumiehitajate ja sõjastrateegide poolt hellitatuna. India Maamõõtmise varased kartograafid töötasid salaja, kasutades budistlikke palvehelmeid sammude lugemiseks ja maskeerudes munkadeks. Kartograafia tuumaks on uudishimu, soov uurida meid ümbritsevat maailma. Kui teadmised on jõud, siis on tundmatu ligitõmbavus veelgi võimsam.
Ma poleks iial ette kujutanud, et ühel päeval saavad kaartidest midagi, mida keegi enam ei kasuta. Vananenud, soovimatud, armastuseta asjad, mis vedelevad telefoniraamatute, videomakkide ja kirjapaberihunnikute all.
Ma saan aru satelliidipõhiste navigatsioonisüsteemide võlust – et GPS-vastuvõtjate ja kaartidega nutitelefon võib teid avatud teel võitmatuna tunda. Ma saan isegi aru, miks mõned väidavad, et need seadmed on kartograafia järgmine loogiline samm. Siiski on raske ette kujutada, et kapten James Cooki vaim naerataks hingele, kes nõuab ainult samm-sammult navigeerimist. Et ta kiidaks heaks ideed, et uurimine taandatakse pelgalt sihtkoha sisestamiseks, surudes meie maailma kohmakaks videomänguks.
Parimad reisid ei ole need, kus järgid vilkuvat noolt, vaid need, kus viskad kaardi kotti ja loodad parimat. Kortsus ja õrna kaaslasega sõites oled sunnitud ikka ja jälle ringi vaatama. Et võrrelda paberil olevat sellega, mida näed. Sa tead, et kaart on võimas tööriist, aga sa tead ka, et sellest ei piisa. Kokkupandav kaart ei hakkaks kunagi sinu saabumisaega hindama. See teab, et reisimise oluline osa on mitte kunagi milleski liiga kindel olla.
Kui me oma seadmeid jõllitame ja maailmas ülimalt tõhusalt ringi sibame, unustame oma viibimise kõige olulisema osa sellel vesisel planeedil. Ühenduse loomise teiste inimestega, kes on siin meiega. Kuidas saab isegi kõige kalgem süda mitte tunda end liigutatuna, kui võõrad tulevad appi ja juhatama, kui oled eksinud? Inimesed, kes vaatavad sind uudishimulikult ja rõõmsalt, et olete kohtunud. Isegi kui te ei näe teineteist enam kunagi, isegi kui teil pole midagi vastu pakkuda.
Kui keegi joonistab sulle kaardi – olgu see siis tee äärde peenele punasele liivale joonejada või kviitungi tagaküljele arusaamatud ruudustik –, näitab ta sulle, kuidas ta seda maailma näeb. Käsitsi joonistatud kaart on väärtuslik ja ainulaadne. See on viis õppida, et see maailm on ilus ja kummaline. Võõrastele raske kirjeldada ja kahe inimese jaoks pole see kunagi täpselt sama.
GPS-i usaldamine tähendab unustamist, kui habras ja omavahel seotud meie maailm on. Patareid tühjenevad ja võrgud kaovad ning isegi kõige usaldusväärsemad vidinad veavad alt ilma igasuguse põhjuseta. See üksildane satelliit, mis meie planeedi ümber tiirleb, ei hooli üle tee kukkunud puust, purunenud veetorust ega lõputust pulmarongkäigust šokeeritud peigmehega hobuse seljas.
Volditud kaart on ilus asi – vaikne ja väärikas. See on olemas selleks, et tuletada teile meelde, et maailma ei saa kokku voltida. Selle imesid tuleb kogeda ja avastada, mitte seletada. Iga vale pöördega, mille teete, raputate oma taskutest välja seiklusi. See teekond on alles alanud.
COMMUNITY REFLECTIONS
SHARE YOUR REFLECTION
5 PAST RESPONSES
Snigdha, I thoroughly enjoyed reading this! Beautifully written. It opened up my closet of long-ago memories, and I happily immersed myself in them. Maps did indeed take pride of place in my childhood ... I think we must have had the same pencil box! I remember many a long car trip with Dad unfolding the road map and running his finger along the road to be taken, and once we were on our way, Mum reading out loud the 'Interesting Facts' catalogued beside every town on the map through which we would pass. I have a large map pinned on the wall of my grandchildren's playroom, and we often stand on front of it and talk about all the different colourful countries - I want them to grow up understanding their place in a larger context. Thank you for sharing. (I'm still smiling ... )
Thank you for an inspiring account of hope... for me at least. I'd forgotten how wonderful it feels to collect maps for an upcoming trip, getting all excited and overwhelmed and in the end just flying by the seat of my pants. Long ago I'd done just that, I traveled halfway around the world with just my bike and whatever I could stuff in the carriers. I had maps and I really enjoyed looking at them but the memories I have now (30 years later) are of the people I met when I wasn't looking at the map. This story has stirred feelings of exploration and adventure and going on a walk-about. I am going to make a point of doing just this... in my own neighborhood.
Thank you! As a Storyteller and a Traveler, I always make sure to have Wanderings wherever I go. These are the times when I meet the most amazing people or discover a wonderful unexpected experience, a tiny cafe or a beautiful beach or a food festival because I spoke with the woman seated next to me on the train in Italy from Pistoia to San Gimiangano. So many amazing delights await us when we lift our heads out of technology and SEE.
This piece is beautifully written, Ms. Manickavel. Your writing "sings" and touches my heart. Thank you.
I appreciate this so much. My husband and I make a point to take a vacation, some time, each year where we travel to a new and unknown place with no plans, hotels, places to stay, etc. We travel through the area getting to know the local people in those places. Through the connections with people while we are traveling, we find ourselves drawn to one place or another and stay where we find the strongest connections. We spend time with the people we meet. We enjoy the local food, the local attractions but most of all the local people. They are our best times away and are completely intent on simply connecting with others around us. We meet WONDERFUL people each trip and both return home with a greater sense of calm and connectedness. This particular note put a smile on my face just remembering how amazing it is to wander, to simply be and to simply connect.