Luuletused värvimiseks

Kui ma esimest korda Ameerika Ühendriikidest Indiasse kolisin, oli mul uskumatult õnn sattuda inspireerivasse inimgruppi, kes kogunevad teisipäeviti millegi nimega "Stone Soup Adda". Awakin Mumbai meditatsiooniringidest inspireerituna alustas teisipäevaseid kogunemisi paar Mumbais, kellel oli ruumi tervitada inimesi oma majja jagamise õhtuks.

Kohtumiste aluseks oli populaarne muinasjutt "Kivisupp", mis räägib näljasest külalisest, kes märkab, et külaelanikud veedavad harva koos aega või jagavad midagi omavahel, rääkimata võõrastega. Külastajal tuleb idee ja ta võtab kivi kätte, teatades kõigile külaelanikele, et sellel "maagilisel" kivil on vägi valmistada maitsev supp. Külaelanikud on huvitatud. "Aga enne," ütleb külaline, "mul on vaja potti ja vett ja midagi supi soojendamiseks." Külaelanikud jooksevad neid asju kokku korjama.

Lugu jätkub ja jätkub, kui külla tulnud võõras jätkab supi maitsmist ja maitsvate lisandite soovitamist. Õhtu lõpuks on kõik külaelanikud midagi puljongisse panustanud ja peagi valmib rammus supp, mida kõik koos naudivad. Neil on hea meel kokku tulla ja jagada ning nad mõistavad, et kogukonna võlu pole kivis.

Kivisupi teisipäevade ajal istuvad sõbrad ja võõrad inimesed ringi ja jagavad kõike, mis on neid inspireerinud, puudutanud või liigutanud. Jagamine võib olla kirjutamise, kunsti, laulude, muusika, tantsu, lugude, tegevuste, mängude või esitluste vormis. Inimesed võivad otsustada mitte jagada, kui nad tahavad õhtuks lihtsalt kuulata, ja pärast jagamise lõppu sööme koos õhtust.

Esimest korda, kui plaanisin Stone Soupil osaleda, polnud mul õrna aimugi, mida oodata, ega aimugi, mida jagada. Olen kujutav kunstnik, kuid tundus päris kummaline ja egoistlik maali või joonistuse juurest mööda lasta. Seetõttu otsustasin, et jagan Rilke üht oma lemmikluuletust. Olen aga nii visuaalne mõtleja, et luuletust lugedes hakkasid mul peas tekkima kõik need kujutlused selle kohta, kuidas luuletus võiks välja näha, kui see oleks illustreeritud. Hakkasin visandama ja mõistsin, et sellest võiks teha lastele ja täiskasvanutele lõbusa värvimislehe. Niisiis, ma läksin sisse pisikese virna neid illustreeritud luuletusi ja kui oli minu kord, lasin need ringi ja lugesin luuletuse ette.

Hiljem, pärast õhtusööki, tõin välja värvipliiatsid ja istusin inimeste sekka, kui need luuletuste sõnades ja kujundites värvisid. Märkasin, et värvimine on ideaalne tegevus. Kui me vestlesime, tundusid inimesed rahulikud ja lõdvestunud, midagi käes – ja piltide värvimine, mille ma olin joonistanud, tekitas vestluse luuletuse enda ja selle sügavama tähenduse üle. Lõpuks oli maagiline näha, kuidas inimesed lisasid luuletusele oma värvikaid puudutusi, kujundust ja elegantsi.

Olin konks. Hakkasin illustreerima inspireerivat luuletust igal teisel nädalal, kuni mul jätkus pisikese raamatu loomiseks.

Siin on teile nautimiseks kolm näidet (täissuuruses pildi allalaadimiseks klõpsake pildil, mida saate alla laadida, printida ja oma kogukonnas kasutada):