Umbes sel ajal pikal talvel hakkab mul kevade pärast valutama. Märtsiks kipun talve ilust veidi tuhmuma. Kuigi mu palve ja meditatsioon hoiavad mu südame avatud, et näha aja ja aastaaegade möödumist hindavate silmadega, tahan enamasti lihtsalt, et külmad päevad oleks möödas. Kuna maa hakkab sulama, tahame sageli, et protsess kiirustaks. Igatsen kevadtuules puhuvaid säravaid lilli ja sooje suveõhtuid verandal.
Kuigi kannatamatus talve suhtes on ainult inimlik, pean ma pausi ja tuletan meelde, et sellel aastaajal on vaja aeglaselt liikuda. Kui kiirustame läbi aastaaegade muutumise looduses ja oma elus, avastame, et meil jääb puudu talve ja kevade vahelisest piirist koos selle oluliste õppetundidega.
Mis on praeguse sulaaja loomulik eesmärk ja sümboolika? Just selles kohas meeleheite ja lootuse vahel leiame sula ilu. See on koht, kus loominguline elu või, kui soovite, Jumal, on meis eriti võimas. Siin on elu rase koht, kus võime ellu ärkama oma igatsuse tühjuses selle järele, mille oleme kaotanud ja mille vastuvõtmiseks me pole end veel avanud. Sula on viljakas võimalus. Hooajaliselt on see aeg, mil kõvastunud seemneid pehmendatakse idanemiseks. Kihistumine on aianduslik termin külmutus- ja sulatamisprotsessi kohta, mis kulutab seemne ja valmistab selle ette uueks eluks. Ilma selle külmutamise ja sulatamiseta ei saa seemneembrüo puhkeolekust üle ega idane. Just see raske vanale minale suremise protsess põhjustab seemnete kesta pragude tekkimist ja sunnib seda toitainete ja valguse poole liikuma. Lõpuks tuleb sellest raskusest uue elu ilu.
Meie hingede lugu pole palju erinev. Meile meeldib olla mugav ja püüame loomulikult hoida asjad samaks. Kuid kui me jääksime ideaalsetesse ja lihtsatesse tingimustesse, võib meil olla vähe motivatsiooni kasvada. Asi pole selles, et me peaksime end lohutuse otsimises süüdi tundma; lihtsalt kuidas me ka ei püüaks, muutuvad asjad mugavuse ja ebamugavuse tsüklitena kogu elu jooksul. Lihtsalt asjad on nii. Sula on üleskutse "puhkerežiimist välja tulla".
Nii et sel märtsil, selle asemel, et tormata läbi sula, võtan aega ja tunnistan, et olenemata sellest, kui sügav või pikk külmetamine tundub – vaimne või materiaalne –, on loomingulise kohaloleku müsteerium sulamises, et kutsuda meid uuele kasvule. Kasulik on meeles pidada, et meie paadunud kestad murtakse lahti rasketes asjades, mis juhtuvad, ja et meid võib liigutada jõudma hingeliste toitainete ja sügavaima armastuse valguse poole. Pidage meeles, et olenemata sellest, kui kaua tundub, et muutused aastaaegadel või sinus endas kestavad, võtke teekond omaks. Uus elu tuleb.
***
Kolm klassikalist luuletust, mis süvenevad talvest kevadesse ülemineku erinevatesse tahkudesse...
Sula
Ma nägin tsiviilpäikest maa pisaraid kuivatamas -
Tema rõõmupisarad, mis ainult kiiremini voolasid,Kas ma venitaksin end kiirtee äärde,
Sulamiseks ja sulava lumega nirisema,
See segunes hing ja keha mõõnaga,
Ka mina võin läbi looduse pooride voolata.
Aga paraku ma ei saa tinistada ega suitseda,
Üks kirjatükk aja suure töö edasi andmiseks,
"Minu on kuulata, kui need kangasteljed sõidavad,
Nii ka minu vaikimine nende helikellaga.
- Henry David Thoreau
Enne kui mõtlesid kevadele
Enne kui mõtlesid kevadele,
Välja arvatud oletus,
Näete, Jumal õnnistagu tema äkilisust,
Kaaslane taevas
Sõltumatutest toonidest,
Natuke ilmastikust kulunud,
Inspireerivad habilitsid
Indigost ja pruunist.
Laulu näidistega,
Justkui oleks sul valida,
Diskreetsus intervalli osas,
Homode hilinemisega ta läheb
Mõnele kõrgemale puule
Ilma ühegi leheta,
Ja ei karju rõõmust kellelegi
Aga tema seeravi mina!
- Emily Dickinson
[lumi sulab]
Lumi sulab
ja küla on üle ujutatud
lastega.
-- Kobayashi Issa, tõlkinud Robert Hass
***
Virginia May Drotar ja tema abikaasa Duane Drotar on Ohios asuva algava, ümberkujundava kogukonna loomise eksperimendi Shadowbrooki korrapidajad ja asutajad. Shadowbrook on mõeldud igasuguste vahenditega ja igasuguse taustaga inimestele, "kus ristuvad vaikus ja varjutöö, vastastikune vahetus ja õigluse taassünd ning terve inimese heaolu ja teenindus." Shadowbrooki juhtiv kavatsus, nagu nad seda näevad, on "korraldada meie konkreetsed kingitused ja teadmised kollektiivseks tegevuseks, mis tooks kasu nii üksteisele kui ka kogu maailmale. Tegutseksime nii inkubaatori kui ka varjupaigana, kutsudes teisi, kes soovivad praegusel sotsiaalse distantsi ja eraldatuse ajal panustada kollektiivsesse eksperimendisse, mis astub julgelt samme ühenduse kultuuri loomiseks."
Neljapäeval, (täna!) 25. mail kell 13.30 PST liituge Virginia ja Duane'iga intiimse ringiga, et saada lisateavet nende ühise teekonna, püüdluste ja plaanide kohta Shadowbrookiga. RSVP ja rohkem üksikasju siin.
COMMUNITY REFLECTIONS
SHARE YOUR REFLECTION
9 PAST RESPONSES
Here's to embracing the edge between winter and spring and presence to all it can teach. ♡
"It is this difficult process of dying to the old self which causes the seed to develop cracks in the shell and impels it to move toward nutrients and light. "
I love this line. It is relatable and authentic. I recently started growing tulips in clear jars with river rocks and noticed the cracks in the bulb. My impatience wanting to see the pretty red pedals (symbolizing the coming of spring) is strong but I realize that I should be happy with the crack in the bulb, that it's trying and it longs for the light and nutrients. Not only is this line relatable to plant-life, but also fauna. How many times does a snake shed its skin? A butterfly sheds its cocoon? You need to have darkness to appreciate light, you need to have rain to appreciate the sunshine and it's those in-between times that make the anticipation and the final destination great.
What an inspiring piece. Thank you.
Beautiful!!!
❤️
I Wandered Lonely as a Cloud
By William Wordsworth
I wandered lonely as a cloud
That floats on high o'er vales and hills,
When all at once I saw a crowd,
A host, of golden daffodils;
Beside the lake, beneath the trees,
Fluttering and dancing in the breeze.
Continuous as the stars that shine
And twinkle on the milky way,
They stretched in never-ending line
Along the margin of a bay:
Ten thousand saw I at a glance,
Tossing their heads in sprightly dance.
The waves beside them danced; but they
Out-did the sparkling waves in glee:
A poet could not but be gay,
In such a jocund company:
I gazed—and gazed—but little thought
What wealth the show to me had brought:
For oft, when on my couch I lie
In vacant or in pensive mood,
They flash upon that inward eye
Which is the bliss of solitude;
And then my heart with pleasure fills,
And dances with the daffodils.
Winter Song
I was there
that day when
winter died
and no-one cried
the crows perhaps
who knows
the crows
they know
the daffodils
they swayed
they swayed
upon the grave
the song bird
song
sung the morning
sung the morning long
And I cried
that no-one cries
when winter
dies
Vic needs a Spring antidote.
[in Just-]
By E. E. Cummings
in Just-
spring when the world is mud-
luscious the little
lame balloonman
whistles far and wee
and eddieandbill come
running from marbles and
piracies and it's
spring
when the world is puddle-wonderful
the queer
old balloonman whistles
far and wee
and bettyandisbel come dancing
from hop-scotch and jump-rope and
it's
spring
and
the
goat-footed
balloonMan whistles
far
and
wee
Related
Yes, I love the season when insects come out. When I can perspire and smell like a farm animal. And the aroma of freshly cut grass and exhaust fumes from my lawnmower. I love winter. I'm always saddened to see it fade into Spring.