Sa tead väga hästi, et ma olen sinu peale vihane, Jumal. Rahutu. Suutmatu palvetada. Miks sa ei lammuta seda eraldavat müüri, mis meid lahus hoiab? Ma ei tunne sinult mingit initsiatiivi, mingit abikäepanekutunnet. Tunnen vaid seda kohutavat hõõguvat vihakügarat. Ja süütunnet, halvavat süütunnet. Kuidas ma saan nautida siinset luksust – külluslikku toitu, basseini, meie vaipkattega ja pehmet eluviisi? Miski selles pole halb, aga ma ei suuda enam lõõgastuda ja sellega leppida. Kodus olemine ei toimi minu jaoks hästi.
Viimasel ajal olen püüdnud seda valu tunnistada, sõpradele sellest vähehaaval rääkida. Aga kus sa oled, Jumal? Kas sa oled vaevatute lohutaja? Vaeste varjupaik? Jumal, kes on alati minuga olnud? Või oled sa Jumal, kes näeb, aga ei tee midagi? Jumal, kes lubab haigusi, kui ravimite jaoks pole raha. Jumal, kes räägib armastusest, aga laseb julmusel valitseda. Jumal, kes ülistab õrnust, et siis vaadata, kuidas see okastraadi taha purustatakse. Jumal, kes kuulab rikaste kristlaste palveid üle kogu maailma, aga ei muuda nende südameid. Jumal, kelle nimel peetakse sõdu. Jumal, kes jääb kannatuste keskel vaikseks. Jumal, kes hoiab kõigist neist küsimustest mööda, osutades ristile.
Milline Jumal sa oled? Ja miks sa neile pisaratele ei vasta? Ma olen alati tahtnud sind armastada.
Jumal otsustas mitte minu ajateljel vastata. Sellegipoolest pakkus see tunnete väljaelamine mulle kergendust ja nii ma naasin akadeemilisse maailma, viha tagaplaanil podisemas. Jumal ja mina olime nüüd patiseisus.
Siis ühel päeval kogesin midagi ärkveloleku taolist. Ma ei palvetanud, vaid lihtsalt istusin ülikooli lähedal aias ja mõtisklesin segaduse üle, millesse ma end nii sügavale mattunud tundsin. Tahtmatult leidsin end äkki dialoogis Jumalaga, kelle olin nii palju nädalaid kõrvale tõrjunud.
„Oletame, et sul on vend, keda sa armastad,“ ütlesin ma Jumalale. „Oletame, et su isa jagab sulle ohtralt kingitusi, aga ei anna su vennale midagi. Tegelikult lukustab ta ta tagaaeda ja ignoreerib teda, jättes talle vaid väikese kausikese toidujääke päevas söömiseks. Kui kaua sa suudad nautida kõiki oma mugavusi ja privileege majas? Kui kaua sa suudad eemalt „oma venna eest palvetada“? Kui kaua sa hakkad pahaks panema seda isa, kes väidetavalt armastab kõiki oma lapsi, eriti vaeseid?“
Ja kui sa veedaksid mõnda aega õues oma vennaga selles tühjas õues ja saaksid temaga väga lähedaseks ning tunneksid tema ahastust, et ta ei saa oma lapsi toita ja riietada, ning näeksid, et – hoolimata väärkohtlemisest – armastab ta ikkagi oma isa ja küsiks anuva häälega: „Mida ma küll tegin, et meie isa solvata, et ta mind niimoodi kohtles?“
Kas sa tahaksid pärast kõike seda oma isaga uuesti näost näkku kohtuda oma mugavas majas? Kas sa ei kardaks, et hakkad teda vihkama?
Ja minu suureks üllatuseks vastas Jumal:
Sa tead, et see pole nii, Marilyn, kuigi ma saan aru, miks sa nii tunned. Mul on palju lapsi. Mõned neist lukustasid su venna majast välja. Mu süda on temaga, aga ma olen jätnud inimestele vabad käed. Nad teevad minuga, mida tahavad. Näed, armastus ei saa midagi sundida. Ma olen tegelikult sama jõuetu kui kvadripleegik. Nad ümbritsevad mind linade ja küünaldega, pidulike rongkäikude ja lilledeküllusega ning uputavad mind oma palvetega. Aga kummalisel kombel pööravad vaid vähesed neist oma vendadele ja õdedele tegelikult tähelepanu. See murrab ka minu südant.
Mul on hea meel, et sa neid märkasid. Ole nüüd vihane, aga palun ära mind vihka. Ma olen sinuga selles, rohkem, kui sa iial arvata oskad. Ja ma olen ka sinu vendade ja õdedega laagrites, isegi kui mind süüdistatakse koormas, mida nad praegu kannavad. Tule nüüd, lase oma pisaratel voolata. Vaata, ma nutan koos sinuga.
Meie patiseis lõppes kohe seal ja siis, kui Jumal ja mina nutsime koos selles Berkeley aias. Sellest hetkest alates olen ma Jumalat teisiti mõistnud. Ükskõik, mida teoloogid ka vastupidiselt ei ütleks, tean ma, et Jumal ei ole kõikvõimas, vähemalt mitte nii, nagu enamik meist võimu mõistab. Miks mitte? Sest need, kes armastavad, ei oma kunagi teiste üle kontrolli. Sest armastamine muudab meid täiesti haavatavaks, nagu C. S. Lewis kirjeldas oma raamatus "Neli armastust":
Armastada üldse tähendab haavatavaks muutumist. Armasta mida iganes ja su süda saab kindlasti puruks ja võib-olla katki. Kui sa tahad olla kindel, et see puutumatuna püsib, ei tohi sa oma südant kellelegi anda, isegi mitte loomale. Mähi see hoolikalt hobide ja väikeste luksustega; väldi kõiki sasipuntraid; lukusta see turvaliselt oma isekuse kirstu või panipaika. Aga selles kirstus – turvalises, pimedas, liikumatus, õhutus ruumis – see muutub. See ei purune; see muutub purunematuks, läbitungimatuks, lunastamatuks. Tragöödia alternatiiv või vähemalt tragöödia riski alternatiiv on hukatus. Ainus koht väljaspool taevast, kus sa võid olla täiesti kaitstud kõigi armastuse ohtude ja häirete eest, on põrgu.
Chestertonil oli õigus. Armastus tahab olla koos armastatuga. Armastus ei saa asju parandada, aga armastus koputab alati ja tuleb otse sisse, et olla koos armastatuga tema kannatuste keskel, isegi põrgu sügavustesse. Armastus ei isoleeri ega isoleeri; armastus valib koos olemise. Armastus ei sunni; see saab ainult kutsuda. Jumal ootab: „Vaata, ma seisan ja koputan uksele. Kui keegi kuuleb mind hüüdmas ja avab ukse, siis see läheb majja ja õhtustab temaga ja tema minuga“ (Ilm 3:20).
Vaatamata meie järjekindlatele ja kangekaelsetele ootustele vastupidisele, ei luba Jumal kunagi meie valu ära võtta, vaid pigem lubab jääda meie lähedale selle keskel. Prohvetid kutsuvad meid üles „panema talle nimeks Immanuel, see tähendab: Jumal meiega“ (Js 7:14). Meil on selle kohta Jumala sõna: „Vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni“ (Mt 28:20).
Sellest lubadusest sõltub kõik.
COMMUNITY REFLECTIONS
SHARE YOUR REFLECTION
2 PAST RESPONSES
Thank you for sharing such an empowering story, sister.
You mentioned the theft by camp supervisors. How much of donations reach the refugees and how much is stolen? How can you control this?
Honored to have read this...Thank you for sharing, dear sister. Yes, He is with us and will never leave nor forsake us