Aukartustäratav jalutuskäik

Mis tekitab sinus aukartust? See sõna, aukartus – tunne, et oled millegi tohutu lähedal, mis ületab sinu arusaama maailmast – seostatakse sageli millegi erakordsega. Võid ette kujutada, et seisad 104 meetri kõrguse puu kõrval või avaral lagendikul läheneva tormi saatel, kuuled areenil elektrikitarri heli või hoiad käes vastsündinud lapse pisikest sõrme. Aukartus jahmatab meid: see tuletab meile meelde, et on olemas meist suuremad jõud, ja see näitab, et meie praegused teadmised ei ole piisavad, et mõista seda, millega oleme kokku puutunud.

Kuid aukartuse kogemiseks ei ole vaja märkimisväärseid asjaolusid. Kui mina ja mu kolleegid palusime uuringus osalejatel aukartuse kogemusi igapäevases päevikus jälgida, leidsime meie üllatuseks, et inimesed tundsid seda keskmiselt veidi rohkem kui kaks korda nädalas. Ja nad leidsid seda tavapärastes asjades: sõbra helduses, lehtpuu valguse ja varju mängus kõnniteel, laulus, mis viis nad tagasi esimese armastuse juurde.

Me vajame seda igapäevast aukartust, isegi kui see avastatakse kõige tagasihoidlikumates kohtades. Asjakohased uuringud näitavad, et lühike annus aukartust võib vähendada stressi, vähendada põletikku ja olla kasulik südame-veresoonkonnale. Õnneks ei pea me ootama, kuni me selle otsa komistame; me saame seda otsida. Aukartus on meie ümber kõikjal. Me peame lihtsalt teadma, kust seda otsida.

Koos California Ülikooli San Francisco neuroteadlase Virginia Sturmiga uurisin „aukartusliku jalutuskäigu“ mõjusid. Üks rühm katsealuseid tegi kaheksa nädala jooksul iganädalase jalutuskäigu; teine ​​rühm tegi sama, kuid teatud juhistega: puudutage oma lapselikku imestustunnet, kujutades ette, et näete kõike esimest korda. Võtke iga jalutuskäigu ajal hetk, et märgata asjade avarust – näiteks panoraamvaadet või lille detaili vaadates. Ja minge kuhugi uude kohta või proovige ära tunda sama vana koha uusi jooni. Kõik osalejad andsid aru oma õnnest, ärevusest ja depressioonist ning tegid jalutuskäikude ajal selfisid.

Leidsime, et aukartust tundvad inimesed tundsid iga mööduva nädalaga üha suuremat aukartust. Võiks arvata, et nende aukartusevõime hakkab vähenema: seda tuntakse hedonistliku kohanemise seadusena, mis ütleb, et teatud naudingud või saavutused – uus töökoht, suurem korter – hakkavad aja jooksul oma põnevust kaotama. Aga mida rohkem me aukartust praktiseerime, seda rikkalikumaks see muutub.

Leidsime ka tõendeid selle kohta, et mina võib laieneda keskkonda. Aukartustäratava jalutuskäigu tingimustes hõlmasid inimeste selfid üha vähem mina. Aja jooksul liikusid katsealused kõrvale, näidates rohkem väliskeskkonda – tänavanurka San Franciscos, puid, Vaikse ookeani ümbritsevaid kaljusid. Meie uuringu käigus teatasid aukartustäratava jalutuskäigu osalejad, et tundsid vähem igapäevast stressi ja rohkem prosotsiaalseid emotsioone, nagu kaastunne ja lõbustus.

Peaaegu kolm aastat kestnud pandeemia on pannud paljud meist tundma end jõuetuna ja väikesena ning tohutu ja salapärase otsimine ei pruugi tunduda ahvatlev. Kuid sageli võib üle jõu käivaga tegelemine asju perspektiivi panna. Tähistaeva vahtimine; skulptuuri vaatamine, mis paneb judinaid tekitama; instrumentide segu kuulamine, mis ühineb üheks keeruliseks, selgroogu kipitavaks meloodiaks – need kogemused tuletavad meile meelde, et oleme osa millestki, mis eksisteerib veel kaua pärast meid. Meile teeb head see, kui avame end aukartuse vastu kõikjal, kus seda leida võime, isegi kui vaid hetkeks või kaheks.