Anna Endale seda, Mis on orgaaniline: Retsept läbipõlemise vältimiseks

Aastaid tagasi kuulsin Dorothy Dayd kõnelemas. Katoliikliku töölisliikumise rajaja, kelle pikaajaline pühendumus elada vaeste seas New Yorgi Lower East Side'il – tegi temast ühe minu kangelase. Seega oli see suur šokk, kui keset tema kõnet kuulsin teda hakkavat mõtisklema "tänamatute vaeste" üle.

Ma ei saanud aru, kuidas selline halvustav lause võis tulla pühaku huulilt – kuni see tabas mind zen-koani jõuga. Dorothy Day ütles: „Ära anna vaestele lootuses saada nende tänulikkust, et saaksid enda üle head meelt tunda. Kui sa seda teed, on sinu annetus napp ja lühiajaline ning see pole see, mida vaesed vajavad; see ainult vaesustab neid veelgi. Anna ainult siis, kui sul on midagi, mida sa pead andma; anna ainult siis, kui oled keegi, kelle jaoks andmine on juba iseenesest tasu.“

Kui ma annan midagi, mida mul pole, annan ma vale ja ohtliku kingituse, kingituse, mis näeb välja nagu armastus, aga tegelikult on armastuseta – kingituse, mis on antud pigem minu vajadusest ennast tõestada kui teise vajadusest hoolida. Selline andmine pole mitte ainult armastuseta ja usuta, vaid põhineb ülbel ja ekslikul arusaamal, et Jumalal pole muud võimalust armastust teisele suunata kui minu kaudu. Jah, me oleme loodud kogukonnas ja kogukonna jaoks, et olla olemas, armastuses, üksteise jaoks. Kuid kogukond on kahesuunaline: kui me jõuame oma armastamisvõime piirini, tähendab kogukond usaldust, et keegi teine ​​on abivajajale kättesaadav.

Üks märk sellest, et ma aadli nimel omaenda loomust rikun, on seisund, mida nimetatakse läbipõlemiseks. Kuigi tavaliselt peetakse läbipõlemist liigse andmise tagajärjeks, tuleneb läbipõlemine minu kogemuse põhjal katsest anda seda, mida mul pole – ülim tulemus on liiga vähese andmine! Läbipõlemine on muidugi tühjuse seisund, aga see ei tulene kõige andmisest; see lihtsalt paljastab tühjuse, millest ma algselt püüdsin anda.

May Sarton kasutab oma luuletuses „Nüüd saan mina iseendaks“ loodusmaailma kujundeid, et kirjeldada teistsugust andmist, mis põhineb teistsugusel olemisviisil, viisil, mis ei too kaasa läbipõlemist, vaid viljakust ja küllust:

Nii aeglaselt kui valmiv vili
Viljakas, ükskõikne ja alati kulutatud,
Langeb, aga juurt ei kurna...

Kui kingitus, mille teisele annan, on lahutamatu osa minu enda loomusest, kui see tuleb minu sees olevast orgaanilisest reaalsusest, siis see uueneb – ja mind – isegi kui ma seda ära annan. Ainult siis, kui ma annan midagi, mis minus ei kasva, kurnan ma ennast ja teen kahju ka teisele, sest kahju saab tulla ainult kingitusest, mis on sunnitud, anorgaaniline, ebareaalne.