Uluru päikeseloojang (foto autor Martin Fisher/Flickr)
„Kätte jõuab päev, mil inimene peab müraga võitlema sama halastamatult kui koolera ja katkuga.“ Nii ütles Nobeli preemia võitnud bakterioloog Robert Koch 1905. aastal. Sajand hiljem on see päev palju lähemale jõudnud. Tänapäeval on vaikusest saanud ohustatud liik. Meie linnad, äärelinnad, talud ja isegi kõige laiemad ning kaugemad rahvuspargid pole inimtegevusest tuleneva müra eest kaitstud. Leevendust pole isegi põhjapoolusel; mandrite vahel lendavad reaktiivlennukid hoolitsevad selle eest. Pealegi ei ole müraga võitlemine sama mis vaikuse säilitamine. Meie tüüpilised müravastased strateegiad – kõrvatropid, mürasummutuskõrvaklapid, isegi müra vähendamise seadused – ei paku tegelikku lahendust, sest need ei aita meil maad taasühenduda ja kuulata. Ja maa räägib.
Inimkonna ajaloos oleme jõudnud aega, mil globaalne keskkonnakriis nõuab meilt püsivaid elustiili muutusi. Rohkem kui kunagi varem peame maad uuesti armuma. Vaikus on meie kohtumispaik.
Meil on sünniõigus kuulata vaikselt ja häirimatult looduskeskkonda ning võtta sellest kõik võimalikud tähendused. Kaua enne inimkonna müra olid olemas ainult loodusmaailma helid. Meie kõrvad arenesid täiuslikult häälestatuks, et kuulda neid helisid – helisid, mis ületavad kaugelt inimkõne või isegi meie kõige ambitsioonikamate muusikaliste etteastete ulatuse: mööduv tuuleke, mis annab märku ilmamuutusest, esimesed kevade linnulaulud, mis kuulutavad maa taasrohestumist ning kasvu ja õitsengu taastumist, lähenev torm, mis lubab leevendust põuast, ja muutuv tõusulaine, mis meenutab meile taevast balletti. Kõik need kogemused seovad meid tagasi maa ja meie evolutsioonilise minevikuga.
„One Square Inch of Silence“ asub Hoh vihmametsas , mis on osa Olympicu rahvuspargist – vaieldamatult Ameerika Ühendriikide vaikseim koht. Kuid ka see on ohustatud, kaitstud vaid poliitikaga, mida ei rakenda ei rahvusparkide teenistus ise ega toeta piisavad seadused. Minu lootus on, et „One Square Inch“ käivitab vaikse ärkamise kõigis neis, kes on valmis olema tõelised kuulajad.
Loodusliku vaikuse säilitamine on sama vajalik ja oluline kui liikide kaitse , elupaikade taastamine, mürgiste jäätmete koristamine ja süsinikdioksiidi vähendamine, kui nimetada vaid mõnda vahetut väljakutset, millega me sel alles noorel sajandil silmitsi seisame. Hea uudis on see, et vaikuse päästmine võib olla palju lihtsam kui nende teiste probleemide lahendamine. Üks seadus annaks märku tohutust ja kohesest paranemisest. See seadus keelaks kõigil õhusõidukitel lennata meie kõige puutumatumate rahvusparkide kohal.
Vaikus ei ole millegi puudumine, vaid kõige kohalolu. See elab siin sügaval, Ühe Ruuttollises Hoh vihmametsas. See on aja kohalolu, häirimatu. Seda on tunda rinnus. Vaikus toidab meie loomust, meie inimloomust ja annab meile teada, kes me oleme. Vastuvõtlikuma meele ja häälestatuma kõrvaga saame paremaks kuulajaks mitte ainult loodusele, vaid ka üksteisele. Vaikust saab kanda nagu söed tulest. Vaikust saab leida ja vaikus võib leida sind. Vaikust saab kaotada ja ka taastada. Kuid vaikust ei saa ette kujutada, kuigi enamik inimesi arvab nii. Hingetäitva vaikuse ime kogemiseks peate seda kuulma.
Vaikus on heli, palju, palju helisid. Olen kuulnud rohkem, kui suudan lugeda. Vaikus on koioti kuuvalgel kostev laul, mis õhule märke annab, ja tema kaaslase vastus. See on lume langev sosin, mis hiljem sulab hämmastava reggae-rütmi saatel, mis on nii karge, et sa tahaksid selle järgi tantsida. See on tolmeldavate tiivuliste putukate heli, mis vibreerib pehmeid viise, kui nad kaitsepositsioonilt männiokste vahelt sisse ja välja sööstavad, et ajutiselt tuule eest põgeneda – putukate sumina ja männiohke segu, mis jääb sinuga terveks päevaks. Vaikus on mööduv parv kastanselg-tihaseid ja punarind-puukübaraid, mis siristavad ja lehvitavad, tuletades sulle meelde sinu enda uudishimu.
Kas olete viimasel ajal vihma kuulnud? Pole üllatav, et Ameerika suur loodeosa vihmamets on suurepärane koht kuulamiseks. Siin on see, mida ma olen One Square Inch of Silence'il kuulnud. Vihmaperioodi esimene periood pole üldse märg. Alguses langeb kõrgetelt puudelt lugematu arv seemneid. Sellele järgneb peagi vahtralehtede pehme aplaus, mis langevad nii vaikselt seemnetele talvetekiks. Kuid see vaikne kontsert on vaid eelmäng.
Kui esimene paljudest suurtest vihmahoogudest saabub ja oma võimsa hümni vallandab, teeb iga puuliik tuules ja vihmas oma häält. Isegi suurimad vihmapiisad ei pruugi kunagi maapinda lüüa. Ligi 300 jala kõrgusel, kõrgel metsavõrades, imavad lehed ja koor suure osa niiskusest ... kuni see õhuline käsn küllastub ning piisad moodustuvad uuesti ja laskuvad kaugemale ... löövad vastu alumisi oksi ja langevad heli neelavatele samblakardinatele ... koputavad epifüütsetele sõnajalgadele ... plärtsatavad nõrgalt mustikapõõsastele ... ja peksavad kõvasid, kindlaid salalilehti ... enne kui piisad lõpuks kuuldamatult painutavad metshapukapsa õrnu ristikheina sarnaseid lehti ja tilguvad maasse. Päeval või öösel kuuldav vedel ballett jätkub veel rohkem kui tund pärast vihma lõppu.
Meenutades Robert Kochi, haiguste põhjuste väljaselgitamise teadusliku meetodi väljatöötaja hoiatust, usun, et kontrollimatu vaikuse kadumine on nagu kanaarilind söekaevanduses – globaalne. Kui me ei suuda siin vastu astuda, kui me pöörame kurdi kõrva kaduva loodusliku vaikuse probleemile, kuidas saame loota, et meil läheb paremini keerukamate keskkonnakriisidega?
COMMUNITY REFLECTIONS
SHARE YOUR REFLECTION
6 PAST RESPONSES
Amazing Article ! The contents so described are soul touching and capable enough to arouse the inner feeling of a sincere reader and a thinking man...This was the reason why our great saints and Hermits used to leave the cities and towns and migrated to the valleys and on the lap of great mountains to find the eternal truth...They were realizing that Silence is Golden and its sound is rhythmic but one need to have a pair of sensitive ears to listen those vibrant music of the nature....We do not need instruments to accompany and throat breaking noise or sound to catch anybody's attention. Instead we will learn the melodious songs of cuckoos, bellowing of cattle and similar sounds which will never break any body's journey for the silence. It is certainly soul searching to enter into a silent place and keep on listening and looking....one will automatically immerse in the soul of the mother nature..How beautiful that moment would be....It is to be experienced...So be away from the madding crowd at least once in a week.. and enjoy the silent songs of the nature..which is God Gifted to us...let us also explore and experience those mesmerizing impact of the silence and natures songs like a lullaby sung by our mother during our childhood.....
[Hide Full Comment]Beautiful! I live in SW Colorado surrounded by national forest & wilderness. I was struck on 9/11 when all the planes were grounded by the silence. In Bali they have a day a year when no planes fly, transportation & commercial activity stops. 24/7 commerce & non-stop human activity is a plague. I experience great blessings in having moments where the inner Silence of conscious awareness & the outer silence of moments here on the outskirts of so-called civilization I hear nothing but the sounds of nature, even their activity stills at times. The lake frozen over functions as a sound chamber making eerie mystifying sounds. Something occurs in body & soul in the naturalness. We are such amazing beings of consciousness, love & light and of human spirit, and creatures of the natural world also. Stop to smell the roses. Taste the wind. Touch the bark of a tree, the pine needles softness. See the natural light of sun, moon & stars. And listen, listen from the quietness within. Let natural sounds penetrate you & see how that feels. Contact with Silence within and without restores us. There's so much to be heard from the still small voice to the hum of the hummingbird, the robin heralding spring. Ultimately it all informs us as well as restores us. Listen up, those with ears to hear. The resounding Word is everywhere in everything.
[Hide Full Comment]Thank you, DailyGood and Gordon Hempton, for this beautiful piece. I will return to it often. And some day I hope to visit One Square Inch. Remembering Phillip Levine, who passed away Saturday -- here's a stanza from one his poems, Our Valley, that honors the immensity of silence. Thank you Phillip Levine. Peace all.
"You probably think I’m nuts saying the mountains have no word for ocean,
but if you live here you begin to believe they know everything.
They maintain that huge silence we think of as divine,
a silence that grows in autumn when snow falls
slowly between the pines and the wind dies
to less than a whisper and you can barely catch
your breath because you’re thrilled and terrified."
Thank you for debunking the misconception that silence is soundless. I think that, ultimately, listening to silence is mindfulness, meditation, presencing ...
I live in the Pacific
[Hide Full Comment]Northwest, and have all my 58 years. I teach in a local high school, and
get to share yoga as a PE elective. I have had a long standing focus for
yoga that it is quiet and without music, which is viewed at first by the students
as unfair and unheard of. Students at
first are frightened and surprised by how loud their personal thoughts are in
the silence of the yoga room, and then begin to crave the absence of
technology-driven distraction. I teach walking classes as a PE elective,
and the students are not allowed to listen to music and plug their ears with
earbuds or headphones (for ‘exercise’ motivation if you can imagine), nor even
have their phones with them (some drop the class because they are unable to do
this). We are located within the noise
pollution radius of the freeway, an expanding airport, and relentless increases
in coal/oil trains. We walk sidewalks
along streets with cars whizzing by, in close proximity to the hospital
helipad, and recently drones just overhead.
I do though get to observe students begin to recognize bird sounds from
chickadees, sparrows, juncos, hummingbirds, cedar waxwings, robins, seagulls,
crows, starlings, and then the local peregrine chatter and if really lucky eagle
cries from a hundred feet up as they circle toward the river. The students begin to discern the difference
between dog barks of ‘Hello, I’m here, can we play?’ and ‘Get away’. They start entertaining the idea they are no
longer invisible and recognize community members walking, biking, and jogging by
using eye contact and saying the word ‘hi’.
They have the opportunity to acquire listening and empathy skills as
they spend an hour with a walking partner who is conversing with them in close
contact. I love my job. The real reason I am writing, though, is that
over the years of indiscriminant development and significant paving of
farmland-open space-forested land in my beloved slice of heaven, there is a
slogan perpetuated by the local military base whose flights overhead have
stepped up significantly in the past ten years that this continuous low flying
military jet noise is the sound of freedom…and this includes the flights toward
the Olympic Peninsula, as well as over the San Juan Islands, toward Mt. Baker,
over a multitude of local lakes and streams, tiny communities, and wildlife of
all types. You may be able to tell I
would argue with this as we continue to raise generation after generation void
of connection with nature, quiet places and spaces, and opportunities for
silence.