Kunagi pole hilja ennast uuesti leiutada. Võtke see Paul Tasnerilt – pärast 40 aastat pidevat töötamist teiste inimeste heaks asutas ta 66-aastaselt oma idufirma, sidudes oma äriidee oma kogemuste ja kirega. Ja ta pole üksi. Seda lühikest, naljakat ja inspireerivat kõnet jagades järgivad pensionärid üha enam oma ettevõtjainstinkti ja näevad suurt edu.
Tahaksin sind oma elus umbes seitse aastat tagasi võtta. Reede pärastlõunal, paar päeva enne 2009. aasta jõule. Olin San Francisco tarbekaupade ettevõtte tegevusdirektor ja mind kutsuti koosolekule, mis oli juba pooleli. See kohtumine osutus minu lahkumisintervjuuks. Mind vallandati koos mitme teisega. Olin sel ajal 64-aastane. See ei olnud täiesti ootamatu. Kirjutasin alla paberivirnale, võtsin kokku oma isiklikud asjad ja lahkusin, et ühineda oma naisega, kes ootas mind lähedalasuvas restoranis täiesti teadmata. Mitu tundi edasi kerides jäime mõlemad päris lolli purju.
Nii saigi 40 pluss aastat pidevat töötamist erinevate suurte ja väikeste ettevõtete jaoks läbi. Mul oli hea võrgustik, hea maine – ma arvasin, et mul läheb hästi. Olin tootmise ja pakendamise insener. Mul oli hea taust. Nagu paljude inimeste jaoks, polnud pensionile jäämine minu jaoks lihtsalt valik. Seega pöördusin järgmiseks paariks aastaks nõustamise poole ilma igasuguse kireta.
Ja siis hakkas juurduma idee, mis sündis minu murest meie keskkonna pärast. Tahtsin rajada oma ettevõtte, kavandades ja valmistades jäätmetest – paberi-, põllumajandus- ja isegi tekstiilijäätmetest – biolagunevaid pakendeid, asendades mürgised ühekordselt kasutatavad plastpakendid, millest me kõik oleme sõltuvusse jäänud. Seda nimetatakse puhtaks tehnoloogiaks ja see tundus mulle väga tähendusrikas. Ettevõtmine, mis võib aidata vähendada igal aastal maha visatud miljardeid naela ühekordselt kasutatavaid plastpakendeid, mis saastavad meie maad, jõgesid ja ookeane, ning jäetakse tulevastele põlvedele – meie lapselastele, minu lapselastele – lahendada.
Ja nii nüüd, 66-aastaselt, 40-aastase kogemusega, sai minust esimest korda ettevõtja.
Aitäh. Aga seal on veel.
Palju probleeme, millega tuleb tegeleda: tootmine, allhange, töökohtade loomine, patendid, partnerlussuhted, rahastamine – need on kõik alustava ettevõtte jaoks tüüpilised, kuid minu jaoks vaevalt tüüpilised probleemid. Ja mõni sõna rahastamisest. Ma elan ja töötan San Franciscos. Ja kui otsite rahastamist, konkureerite tavaliselt mõne väga noorte kõrgtehnoloogilise tööstuse inimestega ning see võib olla väga heidutav ja hirmutav. Mul on kingad vanemad kui enamikul neist inimestest.
Mina küll.
Kuid viis aastat hiljem on mul hea meel ja uhke teiega jagada, et meie tulud on iga aastaga kahekordistunud, meil pole võlgu, meil on mitu telgiklienti, meie patent on välja antud, mul on suurepärane partner, kes on olnud minuga algusest peale ja oleme võitnud tehtud töö eest enam kui 20 auhinda. Kuid mis kõige parem, oleme ülemaailmses plastireostuskriisis teinud väikese mõlgi – väga väikese mõlgi.
Ja ma teen praegu oma elu kõige tasuvamat ja tähendusrikkamat tööd. Võin teile öelda, et igas vanuses ettevõtjatele on saadaval palju ressursse, kuid viis aastat tagasi igatsesin tõesti leida teisi minuvanuseid esmakordseid ettevõtjaid. Tahtsin nendega ühendust saada. Mul polnud eeskujusid, absoluutselt mitte ühtegi. See 20-aastane rakenduste arendaja Silicon Valleyst ei olnud minu eeskuju.
Olen kindel, et ta oli väga tark...
Ma tahan sellega midagi ette võtta ja ma tahan, et me kõik sellega midagi ette võtaksime. Ma tahan, et hakkaksime rohkem rääkima inimestest, kellest saavad ettevõtjad alles pensionäris. Rääkides nendest julgetest meestest ja naistest, kes registreeruvad siis, kui nende eakaaslased sisuliselt välja registreerivad. Ja seejärel kõigi nende inimeste ühendamine tööstusharude, piirkondade ja riikide vahel – kogukonna loomine.
Teate, väikeettevõtete administratsioon ütleb meile, et 64 protsenti USA erasektoris loodud uutest töökohtadest on tänu minusugustele väikeettevõtetele. Ja kes ütleb, et me jääme igavesti väikeseks? Meil on huvitav kultuur, mis tõesti eeldab, et kui jõuad teatud vanusesse, hakkad golfi mängima, kabet mängima või lapselapsi kogu aeg hoidma. Ja ma jumaldan oma lapselapsi ja olen ka kirglik maailmaturul millegi tähendusliku tegemise vastu.
Ja mul on palju seltskonda. Rahvaloenduse büroo ütleb, et 2050. aastaks on selles riigis 84 miljonit pensionäri. See on hämmastav arv. Seda on peaaegu kaks korda rohkem kui täna. Kas kujutate ette, kui palju on 84 miljoni inimese seas esmakordseid ettevõtjaid? Ja neil kõigil on neli aastakümmet kogemust.
Nii et kui ma ütlen: "Hakkame rohkem rääkima nendest suurepärastest ettevõtjatest", siis ma mõtlen, et räägime nende ettevõtmistest, täpselt nagu me teeme nende palju nooremate kolleegide ettevõtmisi. Selle riigi vanematel ettevõtjatel on uute ettevõtmiste alustamise edukus 70 protsenti. 70 protsenti edukust. Oleme nagu ettevõtjate Golden State Warriors – ja see arv langeb nooremate ettevõtjate puhul 28 protsendini. See on Ühendkuningriigis asuva grupi CMI andmetel.
Kas pole 70-aastase ettevõtja saavutused sama tähenduslikud, sama uudisväärtuslikud kui 30-aastase ettevõtja saavutused? Muidugi nad on. Sellepärast tahaksin muuta fraasi "70 üle 70" sama tavaliseks kui fraas "30 alla 30".
COMMUNITY REFLECTIONS
SHARE YOUR REFLECTION
7 PAST RESPONSES
It's really never too late. Love to see stories of people who achieve at any age. Heck, Louise Hay started Hay House publishing at like 61! I know I'll keep going as long as this body will support it.
Thank you! Smash the beliefs on ageism! Here's to honoring and valuing the wisdom of a 40 year career and what that can mean for a start up in the senior years! Super well done. And yes, here's to connecting together so that even MORE impact can and will be made. Job well done!
My husband and I lost all our financial security, home and business in an interesting arrangement of the stars. It was big sucking sound. We ran, humiliated, to Mexico as we could not afford to live in the US on our social security. That was over 4 years ago.
He is now 73 and I am 68. I started an Interior Design business that is now manufacturing furniture. It is still small and growing. My joy is the Mexicans who are my tradespeople and my employees. Yes I get to create but I also am of service. I am in love with my work and my life. I am grateful.
What an inspirational guy. He highlights beautifully the benefits that those with a few decades of wisdom can bring to party. It's terrific that youngsters have so much energy and the passion to put in long hours to succeed, but people like Tony - who might not have as much energy as a 20 year old - have something that the 20 year old cannot have (yet) and that is years of experience. It is so exciting to be living at a time where youngsters are given the chance (this wasn't always the case) to start businesses, but at the same time, so are people who would have been put out to pasture only a few decades ago.
I AM VERY MUCH INSPIRED FROM THIS ARTICLE.THANKS A LOT.
What an insightful experience sharing. It shows experience counts. More so in old age. Nobody can do for the 'old' what they can do for themselves.
Thanks Paul for your incredible story. Im 62 and am working on an invention. Actually my son gave me the idea a few years ago and told me to run with it. To my chagrin, I havent done anything with it. Now is "THE" time. With the economy here its hard to find a job. My hubby got laid off last Sept at 58 years old after working for that company for 30 years. Most of those years he endured abuse from the management there. Ive been an entrepreneur for years not doing anything with my ideas. One thing is who do you trust with your idea. The more I research, the closer Ill get to having my product out on the shelves. It's never to late for an out-of-the-box thinker.