Juhised läände Reisimiseks

Esiteks pead sa mõistma, et igatsed kodu kõigi elude järele, mida sa ei ela. Seejärel pead sa pühenduma teele ja kasvavale üksindusele. Siirale lahkumineku rõõmule. Eralda end rutiinist ja kontrollist. Selle asemel leia kõrb ja sukeldu sellesse. Mine rajale, mis tõotab vaadet. Eksle ära. Murra varbad. Mulju oma põlved. Jätka. Vaata lillat aasa värisemist. Jää paigale. Paita radadel koeri. Osta müts. Saa bensiin otsa. Sõbrune võõrastega. Löö end igal hommikul rüütliks oma vastsündinud julguse eest. Kingi leinale tema enda hällilaul. Joo viskit saja-aastase kaktuse kõrval. Austa kõike. Palveta millegi nimetu poole. Armu kellessegi ebapraktilisse. Tutvu taas iha ja kõigi tema sihvakate kätega. Kanna ilu nii kaua kui võimalik ja kui märkad päikeselist põlllindu prismana helendamas, tuleta endale meelde – rõõm ei ole trikk.

- J. Sullivan

Ma ei kirjutanud peaaegu kaheksa aastat. Noh, ausalt öeldes kirjutasin ma küll e-posti kampaaniaid ja maandumislehti ning toretsevaid lõike, mida kutsuti brändinarratiivideks ja mis kõlasid nagu halvad luuletused, aga panid mu kliendid siiski vahel nutma. Töötasin kõvasti ja sain ametikõrgendust ning tundsin end alati pisut muljetavaldavalt, kui tellisin Manhattani komme ettevõtte kaardiga.

Aga tõsi on see, et mul hakkas 60+ tunnise töönädala tõttu tekkima krooniline valu kätes. Harjusin stressiga nii ära, et ei suutnud selle suminat välja lülitada – isegi mitte unes. Kirjutasin nii palju teistele inimestele, et unustasin omaenda keele. Mu pehmed servad hakkasid kõverduma nagu merikarbid, kuigi ma polnud aastaid ookeani näinud.

Pandeemia keskel hakkasin läände sõitma . See instinkt oli sama jahmatav kui rahuldamatu. Nautisin siluette nagu mett pärast näljahäda. Seejärel tuli kuus nädalat mägedes ronimist, klientide vältimist ja nii palju päikesepaistet kui võimalik.

Ühel hommikul keset Arizonat istusin oma sülearvuti taha. Köögiaknast tiirutas välja kõrbekoolibri – kogu keha, läikiva koma kujuline. Ütlesin endale, et kirjutaksin, tõesti kirjutaksin – iseendale. Ei mingeid kliente. Ei mingeid strateegilisi sõnumeid. Ei mingeid märksõnu ega SEO-d.

Lihtsalt mu elu tõde värisemas lehel.

Sel hommikul kirjutasin endale luuletuse pealkirjaga „Juhised läände reisimiseks“. Kirjutasin selle käskiva lausa, loitsu moodi.

Kirjutasin oma elu, et leiaksin julguse seda elada. [...]

***

Selle luuletuse täielikku taustalugu saab lugeda Joy Sullivani postitusest siit.