Jeff Kaufman ja Julia Wise on Bostonis elav noorpaar. Jeff on Google'i tarkvarainsener ja Julia sotsiaaltöötaja. Viimase paari aasta jooksul on nad andnud ligi 60 protsenti oma maksujärgsest sissetulekust heategevusorganisatsioonidele, mille eesmärk on vähendada vaesust ja päästa elusid arengumaades. Vaatamata kuuekohalisele kombineeritud sissetulekule kulutavad nad enda peale veidi rohkem kui 15 000 dollarit aastas. Alates 2008. aastast on nad loovutanud rohkem kui 250 000 dollarit.
See on palju raha ja see kõlab suure ohverdusena. Kuid nad kinnitavad, et see pole nii. Julia kirjutab oma ajaveebis : "Asjad, mida me kõige rohkem armastame – pere ja sõpradega aja veetmine, muusika tegemine, tantsimine, kokkamine, lugemine – on kõik asjad, mida saame teha väikese eelarvega. Kui annaksime vähem, kulutaksime rohkem iseendale, kuid tõenäoliselt ei oleks me märgatavalt õnnelikumad." Ta ütleb, et kinkimine on üks tähtsamaid asju tema elus ja ta teeb seda, sest usub, et "inimesed – kõik inimesed, isegi kauged inimesed – ei peaks asjatult kannatama ja surema."
Ma jagan seda usku. Minu annetamine on Jeffi ja Juliaga võrreldes tilk ämbris, kuid siiski õnnestus mul eelmisel aastal annetada umbes 11 protsenti oma sissetulekust, millest suurem osa on heategevusorganisatsioonidele, mille eesmärk on päästa või parandada elusid arengumaades. Ja kavatsen rohkem anda.
Mida ma avastasin, on see, et suurte andmine on erinev. Kui teete olulise annetuse, on tunne, et panustate missioonile, avaldate käegakatsutavat mõju ja tunnete, et olete arvestanud. Te ei pea palju panustama, et midagi muuta: näiteks Indias või Keenias maksab lapsele ussitõrje tegemine vaid umbes 30 USA senti ning Malawis või Kongo Demokraatlikus Vabariigis malaariavastase voodivõrgu ostmise ja levitamise kulud jäävad vahemikku umbes 5–7,50 dollarit. Kuid kui saate endale lubada nende arvu suurendamist, andes rohkem, saate aidata parandada sadade või isegi tuhandete inimeste elusid. Kasutage heategevuse mõjukalkulaatorit Life You Can Save, et näha, kui paljusid inimesi saaksite antud annetusega aidata.
Kui ma esimest korda otsustasin hakata suuremalt andma, oli mu filosoofia "anna, kuni valus on". Aga ma vaatan seda nüüd teistmoodi. Viimase kümnendi jooksul olen püüdnud uurida oma vara, harjumusi ja elustiili eesmärgiga kõrvaldada see, mida ma ei vaja või mis ei too mulle õnne. Tulemuseks on see, et enamik asju, mida ma oman või oma elus teen, on olemas, kuna otsustasin meelega need alles jätta (või jätkata). See teeb mind õnnelikuks, mis omakorda vähendab soovi aina rohkem asju osta, sest olen rahul sellega, mis mul on. Ma võin anda rohkem, sest tahan vähem.
Kui rakendate seda protsessi oma elu kõikides aspektides, viib see teid selle poole, mida Julia Wise eespool kirjeldas: avastate, et õnne ja naudingu leidmiseks pole vaja palju raha kulutada. Isegi tagasihoidliku sissetulekuga võid avastada, et sul jääb annetamiseks raha üle, ilma et tunneksid, et oled ohverdanud. Filosoof Toby Ord tegi midagi sellist, kui ta mõtles välja, kui palju raha tal igal aastal lihtsa, kuid mugava elustiili rahastamiseks vaja läheb, ja lubas seejärel avalikult anda kõik, mis ta üle selle summa teenib, igal aastal tõhusatele heategevusorganisatsioonidele kogu ülejäänud tööelu.
Mitte igaüks ei saa endale lubada suuri annetusi: peate kas teenima mugava sissetuleku või leidma viise, kuidas elada alla oma võimete. Need valikud pole meile kõigile kättesaadavad. Kuid nagu Julia Wise kirjutab : "Sa ei pea olema rikas, et olla suuremeelne. Inimestel, kellel on palju raha, võib see olla lihtsam, kuid need meist, kes peavad mõtlema üürile ja toidukaupadele, saavad siiski palju ära teha. Minu vanaema annetas 10 protsenti oma sissetulekust seni, kuni ta ise oma raha kontrollis, isegi siis, kui ta elas sotsiaalkindlustuskontrollist."
Minu jaoks taandub see järgmisele: on palju muid asju, mida saaksin teha rahaga, mille ma igal aastal tõhusatele heategevusorganisatsioonidele ära annan. Aga kas ma saan sellega midagi paremat välja mõelda? Ei. Tundub, et see on minu raha parim võimalik kasutus. Ma olen palju õnnelikum, kui anda suurelt kui elades suurelt.
COMMUNITY REFLECTIONS
SHARE YOUR REFLECTION
3 PAST RESPONSES
No matter how low one's income is, it's always possible to give something...but it's been slipping down into what North Americans call poverty that's made me commit to giving to individuals on a give-and-take basis, rather than either taking or giving handouts from "programs." "Programs" that go beyond disaster relief seem to have an unintended consequence of training people to think, and define themselves, into a Giver Class and a Taker Class--which is very bad for both--rather than bonding through an individual or community-level give-and-take.
"Programs" also tend to have an industrial-assembly-line approach to problems. That's fine if the goal is to dispense treatment in one epidemic, like the worm treatment discussed in the article, or the surgeries discussed in the comment below. It's not so fine once people start thinking about "health care" in general, since the people in the target population are individuals with different needs, and what helps one won't necessarily help another. That's how communities end up with bizarre crises, like one that's stuck in my mind for fifteen years--Medicare/Medicaid financed therapy for paraplegics who were elderly or had major brain damage, but not for what turned out to be a good-sized community of paraplegics who could actually go back to work or school if they had therapy.
So...as a rich man's penniless widow I still give to various causes, but I give much more selectively, thinking much harder about how the project described would work for people I know, whether it would give us the help we need (to collect fair payment for what we do) or write us off as useless paupers. I have a utility bill to pay...but do I want some kind of handout to help poor old needy useless blighters pay their bills, or do I want wages for work?
[Hide Full Comment]One year I gave $250 to an organization that does surgeries on babies with cleft palate. The group's materials said this was the amount one surgery cost. I felt so, so good that I changed one person's life -- permanently!
I live very simply on a small income. My husband and I drive ancient vehicles and live in a home that resembles a chicken coop from the outside. That was the most I have ever given to one group, and at the time I felt compelled to do it, even though it was a lot of money for me.
The afterglow has lasted for years. Giving big -- whatever that means of each of us -- is so rewarding!
Here's to giving, large or small. It makes a difference. And agreed, here's to living more simply. One of the best decisions I ever made was selling my small home and most of my possessions to create/facilitate a volunteer literacy project in Belize. Through that choice I was able to serve 33,000 students and train 800 teachers. That experience opened up so many doors to other volunteering adventures collecting and sharing people's real life stories of hope, innovation and overcoming adversity. I chose to live under the poverty line for 9 years and I felt absolutely rich! Thank you to all those who choose to serve others and to share their gifts: whether time and talents or monetarily! Hugs from my heart to yours!