Õppetunnid Segadustest

Mitu aastat tagasi ühel õhtul tacosid tehes kuulsin oma poja väikelapse varvaste kolinat enda poole kargamas, millele lisandus südamlik vallatu itsitamine. Mäletan, kuidas mõtlesin: "Huvitav, mis seal nii naljakat on... Ta on olnud nii vaikne, mänginud üksi." Vaikne väikelaps? Mängib ise? 30 minutiks? Ma oleksin pidanud paremini teadma: algaja viga.

Pöördusin end tervitama, et oma toona 16-kuust last tervitada ja olin šokeeritud, nähes tema kleepuvat, tilkuvat ja pronksist versiooni minu poole komistamas – üks turske käsi sirutas minu poole, teine ​​nihutab valgelt tühja 16-untsise melassipurki, mille ta oli viie sõrmega sahvrist, kui ma süüa tegin.

Kühveldasin ta reipalt üles ja meie võrdselt laiad silmad kohtusid üksteisega – ta oli melassiga välja joonistatud. Ma hüüatasin: "Mida sa tegid?" ja siis puhkes naerma; naeris ta kõht vastuseks. Panin ta maha ja katsin veisehakkliha. Isegi see uustulnuk teadis, et enne söömist läheb natuke aega.

Arvasin, et lähen hulluks. Selle asemel hakkasin tema hoolimatut hülgamist nähes uimaseks. Arvasin, et pahandan koristamist. Selle asemel avaldas mulle muljet tema töö ulatus.

Käes kleepuvas käes, järgisime tema jalajälgi elutuppa. Sel ajal, kui mina olin hõivatud veiseliha pruunistamisega, oli tema melassis pruunistanud diivanit, istet, diivanilauda, ​​meediaalust, kaugjuhtimispulti, minu mobiiltelefoni, põrandat ja seinu. Ja ta pruunistas end loomulikult – kasutades oma kuldset võimalust maksimaalselt ära. Kas olete viimasel ajal melassiga töötanud? See meenutab oma viskoossuse ja värvi poolest mootoriõli. Õnneks lõhnab see paremini - teravalt, kuid paremini. Ta oli tekitanud põhjaliku segaduse.

Olin valmis puhkema külma higi. Kuulusin ju enne lapsi meie kohaliku autopesula “puhtate autode klubisse”. Minu arvates oli mustus häiriv, lugupidamatu ja lausa jabur. Kuid selle aja jooksul, mis mu väikelapsel kulus meie elutoa – ja enda – melassiks värvimiseks, soojenesin ma segamini.

Arvasin, et lähen hulluks. Selle asemel hakkasin tema hoolimatut hülgamist nähes uimaseks. Arvasin, et pahandan koristamist. Selle asemel avaldas mulle muljet tema töö ulatus. Ja melass on lõppude lõpuks vees lahustuv; pole suurt midagi. Ainus, mille peale ma tagantjärele mõeldes vihane olin – ma ei peatunud, et teha üks või kaks fotot.

Vaid paar kuud tagasi leidsin oma poistele suurepärase raamatu: Barney Saltzbergi “The Beautiful Oops”. Minu praegu 5-aastane poeg ja tema 3-aastane vend tunnevad rõõmu raamatu tundidest: “Mägu ja määrdumine võivad maagiat ilmutada;” "Väike värvitilk laseb teie kujutlusvõimel lennata." Autor raamistab segadusi ja "vigu" mitte halbadeks õnnetusteks või kahetsusväärseteks sündmusteks, vaid asjadeks, mis teel juhtub, hetkedena, mis on olulised meie ideede ja meie endi evolutsiooni jaoks. Segadused on võimalused loominguliseks väljenduseks, naudinguks ja avastamiseks ning naudinguks ja tähistamiseks. Segadused on tõelised. Need on see, kuidas me elame. Ja nad võivad olla ilusad.

Melass-värav sai kenasti puhtaks (umbes 10 märja nõude abil), nagu ka mu poeg pärast pikka vannitamist. Tänapäeval dekonstrueerivad mu poisid neid samu diivaneid, et luua linnuseid, mänguväljakuid ja koopaid. Nad aitavad mul küpsetada ja jahu saame kõikjalt. Voodi peal, mida ma iga päev tegin (haiglanurkadega!), sukeldan oma noorima pojaga uinakule kortsus ja kortsus voodipesu.

Samal ajal kui ta eelmisel nädalal tukkus, uurisin tema jalgu, mida on ikka nii vähe. I mõtlesin, kuhu need jalad lähevad, mida nad teevad. Loodan, et nad matkavad maiade varemete tippu, löövad võiduvärava või kaks ja tunnevad alumiiniumist kanuu soojust, kui hõljuvad mööda põlist maapiirkonna oja. Ma kujutan ette, et nad higistavad, kui ta ootab oma esimese kohtinguga vanematemaja välisukse taga. Ma isegi loodan, et üks neist saab väikese Põhja-Itaalia linnakese rannikul merisiilikult killu, ja ma loodan, et üks eakas kohalik mees annab murtud inglise keeles ja pantomiimiga nõu, et ta haava peale pissiks – see õhutab naerma, väga tõeline valuvaigisti. Jah, ma pigem kulutan oma aega nende ilusate ideedega jamades kui n-ö segadust koristades.

Tuleb tunnistada, et ma külastan endiselt "puhtate autode klubi", kuid ainult umbes kord aastas. Töötajad kripeldavad, kui nad mu poiste turvatoolid jõuga nahkpolstrilt ära koorivad, jäädes igavesti kleepuvaks lugematutest tilkuvatest mahlakastidest, mida mu poisid teel meie lugematutest seiklustest linnas sisse hingavad. Üle praksumise hüüavad nad: "Pole tükk aega seal olnud, ah?" Ei, kindlasti mitte. Oleme olnud hõivatud. Ilusate jamade tegemine.