Kuidas Saab Meie tänulikkus Aidata Kaasa Maailma rahule?

Iga päev oleme tunnistajaks sõja jõhkrusele ja julmustele ning võime tunda lootusetust või kahtlust, et kõik, mida me üksikisikuna teeme, võib avaldada positiivset mõju. Hiljuti tähistati rahvusvahelist ülemaailmset rahupäeva, nii et nüüd võib olla hea aeg mõelda, kuidas meie enda tänulikkus võib midagi muuta.

Mulle meeldib Zeni ütlus:

Kui hinges on valgust,
Inimeses on ilu,
Kui inimeses on ilu,
Majas valitseb harmoonia,
Kui majas valitseb harmoonia,
Rahvas saab olema kord,
Kui rahvas on kord,
Maailmas saabub rahu.

Kui tahame saavutada maailmarahu, peame esmalt endalt küsima, kas see, kuidas me mõtleme ning mida me ütleme ja teeme, võib midagi muuta. See ei ole tühine küsimus. Peame seda esmalt küsima, kas tänulikkus peab olema asjakohane ja muutev jõud.

Tänulikkus toob hinge valgust, sest see heidab valgust meie üksteisega seotuse tunnetele. See äratab meid koheselt mõistma, mida me üksteiselt saame. See ulatub kaugemale meie vahetutest sidemetest inimestega, keda me isiklikult tunneme, hõlmates paljusid inimesi, kes panustavad meie maailma. Näiteks ainuüksi mõtisklemine tänulikkusele riisi eest, mida me söögi ajal sööma hakkame, võib laiendada meie teadlikkust nendest, kes istutasid riisi Indias, ja seejärel nendeni, kes riisi koristasid, transportisid ja müüsid. Tuhanded inimesed saaksid neile sel viisil tänu avaldada.

Selline vastastikuse seotuse tunne muudab "valguse meie hinges", sest see viib meid välja oma individualismist ja eraldatusest ning meie absoluutse sõltuvuse tunnustamise poole. See võib muuta meid vähem ükskõikseks teistele tekitatud mõttetu haavamise suhtes. Filosoof Emmanuel Levinas on väitnud, et vastastikuse seotuse tunne on vajalik, kui tahame võtta teise eest "radikaalse vastutuse", mis on vajalik selleks, et panna meid käituma eetiliselt ja käituma tõeliselt inimesena.

Üks võimsamaid viise tagasi andmiseks on tunnustada teistele seda, mida oleme neilt saanud.

Kui tunnistame seda, mida me teiselt saame, on sellel motiveeriv jõud, mis sunnib meid tagasi andma. Üks võimsamaid viise tagasi andmiseks on tunnustada teistele seda, mida oleme neilt saanud. See toob kaasa selle, mida sotsiaalantropoloog Margaret Visser kirjeldab kui "luuret" – teiste väärtuse tunnustamist nende inimlikkuses, väljendades neile tänu.

Näiteks kui läheme nurgapealsesse poodi ja poepidaja tundub pärast pikka tööpäeva kell 21 väsinud, võime öelda midagi sellist: "Ma hindan väga teie jõupingutusi selle nimel, et hoida poe lahti nii hilisõhtul, et saaksin seda piima osta". See tundub nii väike žest, kuid sellel võib olla tohutu mõju maailmas, kus seda poepidajat nähakse kui kedagi, kes on seal ainult tehinguteenust pakkumas, seega ei vääri ta eriti meie tänu. Iga kord, kui väljendame siirast tänulikkust, rajame oma suhted vähem tehingutele ja rohkem tänutundele, et keegi teine ​​meile on andnud. Sotsioloog Georg Simmel ütleb, et tänu annab inimkonna moraalse ühtekuuluvuse.

Kõige tähtsam on see, et ta õpetab meile, et me ei saa anda kinnitust – seda tänulikkuse kaudu tutvumist – iseendale. Seda peavad meile andma teised.

Kui inimesed tunnevad, et neid tunnustatakse tänu teiste poolt väljendatud tänutundele, tunnevad nad end rohkem kinnitatud. Margaret Visser ütleb meile, et see on oluline meie kuuluvustunde, identiteedi ja suhete jaoks. Kõige tähtsam on see, et ta õpetab meile, et me ei saa anda kinnitust – seda tänulikkuse kaudu tutvumist – iseendale. Seda peavad meile andma teised.

Tänulikkus heidab valgust ka seisundile, mis on selle vastand – solvumine. Sõnad, mida me teiste kohta ja teiste kohta kasutame, on peamised mõttekohad selle üle, kas need tulenevad pahameelest või tänulikkusest. Kui avastame end tagarääkivat või lobisemas või halvustamas, siis teeme luurele või vastastikusele seotusele vastupidist. Me eraldame ja jagame end teistest ning tõrjume neid.

Enamiku sõdade ja julmuste keskmes on pahameel, mida me oma südames hoiame. Meie mõtisklused selle üle, kuidas saaksime järgmisel korral asju teisiti teha, mitte ainult ei juhi meid tagasi tänulikkuse ja isikliku terviklikkuse poole, vaid on otsustav samm maailmarahu poole. Me võtame "radikaalse vastutuse". Meie endi tänulikkus võib midagi muuta.