Surm on elu hindamise oluline liitlane. Ma ei pea silmas haiglast kinnisideed surma pärast. Pigem pean ma silmas teadlikkust oma lõplikkusest füüsiliste olenditena – ausat äratundmist lühikesest ajast, mis meil siin maa peal armastamiseks ja õppimiseks on. Teadmine, et meie kehad paratamatult surevad, põleb läbi meie kiindumuse meie sotsiaalselt konstrueeritud eksistentsi väärika hulluse külge. Surm on sõber, kes aitab meil vabaneda klammerdumisest sotsiaalse positsiooni ja materiaalsete hüvede külge kui ülima turvalisuse ja identiteedi allika külge. Surmateadlikkus sunnib meid silmitsi seisma oma eksistentsi eesmärgi ja tähendusega siin ja praegu.
Need, kes on ise surmalähedase kogemuse läbi elanud, kinnitavad, et surmast teadlikkus võib olla kompromissitu sõber, mis viib meid taas ühendusse kõige olulisemaga. Paljud surmalähedase kogemuse üleelanud väljendavad levinud tunnet, et rahale ja materiaalsetele asjadele vähem tähelepanu pööratakse ning loodusele ja teiste inimeste armastamisele rohkem tunnustust osutatakse. Surmalähedase kogemuse uurija dr Kenneth Ring tsiteerib noormeest, kellel oli pärast tõsist autoõnnetust surmalähedane kogemus. Selle tulemusena avastas noormees, et tal tekkis „teadlikkus, et elus toimub midagi enamat kui ainult füüsiline osa... See oli lihtsalt täielik teadlikkus mitte ainult materiaalsest ja sellest, kui palju me saame osta – autode ja muu kraami, toidu või millegi muu näol. Elu tarbimine on enamat kui lihtsalt see, et seda tarbitakse. On punkt, kus tuleb sellele anda ja see on väga oluline.“
Gandhi ütles kord: „Nii nagu vägivallaks treenides tuleb õppida tapmise kunsti, tuleb vägivallatuks treenides õppida ka suremise kunsti.“ Kui tahame elada vägivallatut ja armastavat elu, võime alustada oma surmaga leppimisest. Mõistmine, et peame surema, äratab meid sotsiaalsest unest ja viib meid oma olukorra reaalsuseni. Surm on vankumatu elukaaslane – vältimatu kindlus, millele vastu astuda, kui sorteerime oma igapäevaelus olulist tühisest. Sellega seoses mõelge Nadine Stairi sõnadele Louisville'ist Kentuckyst, kes kirjutas 85-aastaselt teose „Kui mul oleks elu, mida uuesti elada“:
Ma tahaksin järgmine kord rohkem vigu teha. Ma lõdvestuksin. Ma võtaksin end kokku. Ma oleksin sel reisil rumalam kui olen olnud. Ma võtaksin vähem asju tõsiselt. Ma võtaksin rohkem riske. Ma roniksin rohkem mägedes ja ujuksin rohkem jõgedes. Ma sööksin rohkem jäätist ja vähem ube. Mul oleks ehk rohkem tegelikke probleeme, aga mul oleks vähem kujuteldavaid... Ma olen olnud üks neist inimestest, kes ei lähe kunagi kuhugi ilma termomeetri, kuumaveepudeli, vihmakeepita ja langevarjuta. Kui ma peaksin seda uuesti tegema, reisiksin ma kergema kaaluga kui ma olen siiani reisinud.
Lõpuks mõelge tarkuseteradele, mis pärinevad nüüdseks suuresti unustatud raamatust, mis kirjutati Ameerika Ühendriikides 1877. aastal. Oma lõpulehekülgedel kirjeldab „Elu kuninglik tee” eluvaadet, mis tuleneb surma hindamisest. Kuigi see on kirjutatud varasemast ajastust pärit graatsilise kõneosavusega, räägib see selgelt ka tänapäeval:
Ükski sugu pole säästetud, ükski vanus pole sellest vabastatud. Majesteetlikud ja õukondlikud teed, mida monarhid läbivad, tee, mida kirjamehed astuvad, tee, mida sõdalane läbib, vaeste lühikesed ja lihtsad annaalid – kõik viivad samasse kohta, kõik lõpevad, olgu nende marsruudid kui tahes erinevad, selles ühes tohutus majas, mis on määratud kõigile elavatele. ... Ükskõik, millist auväärset positsiooni me omame, oleme kõik surmale altid. ... Õige arusaam surmast võib olla kasulik enamiku ebaregulaarsete kirgede leevendamiseks. Näiteks võime näha, milleks ahnus ihne mehe kirstus avaldub; see on mees, kes ei suudaks kunagi rikkusega rahule jääda; aga vaadake nüüd, kuidas teda ümbritseb paar lauda ja paar ruutsentimeetrit teda mahutab. ... Vaadake ebamõõdukuse tagajärgi õgardlase hauas; vaadake, kuidas tema isu on nüüd täielikult rahuldatud, meeled hävitatud ja luud laiali pillutatud.
Need sõnumid on selged. Me ei saa surma eest varjuda. Selle embus neelab täielikult meie sotsiaalse eksistentsi. Ametinimetused, sotsiaalne positsioon, materiaalne vara, seksuaalsed rollid ja kuvandid – kõik peavad surmale alistuma. See ei tähenda, et peaksime oma materiaalsest ja sotsiaalsest eksistentsist loobuma. Pigem tähendab see seda, et oma füüsilise surma fakti teadlik austamine annab meile jõudu tungida läbi sotsiaalse teeskluse, hooplemise ja segaduse, mis tavaliselt varjutavad meie arusaama sellest, mis on tõeliselt oluline. Surmateadlikkus on liitlane, mis täidab meie elu vahetuse, perspektiivi ja proportsioonitundega. Surma reaalsuse tunnistamisel saame oma elu kingitust täielikumalt hinnata.
Kui valiksite surma liitlaseks (meeldetuletuseks iga hetke hinnalisusest) ja universumi oma koduks (meeldetuletuseks meie eksistentsi aukartustäratavatest mõõtmetest), kas siis elujõud, vahetus ja liigutavus täidaksid loomulikult teie hetkest hetkesse elamist? Kui teaksite, et surete mõne tunni või päeva pärast, kas ka kõige lihtsamad asjad omandaksid särava ja läbistava tähenduse? Kas iga hetk muutuks enneolematult väärtuslikuks? Kas iga lill, iga inimene, iga pragu kõnniteel, iga puu muutuks põgusaks ja kordumatuks imeks? Elu lihtsus aitab sellist selgust ja tunnustust meie ellu tuua. Mil moel on surma hindamine abiks partneriks teie enda elus?
COMMUNITY REFLECTIONS
SHARE YOUR REFLECTION
6 PAST RESPONSES
Me, there is nothing after death but I am not going to buy crap from religious people that use the near death experience as a tool to prove that there is life after death, ja ja screw religion, it has been proved by science that particular experience is a natural response of our brain to make the end of our life more pleasant.
If we do not understand Death, we
will not understand Life. Don't die with the question. Die with the answer
-Osho
Excellent article. Embracing death as an ally 40 years ago helped me rise above a terrifying suicidal depression and mind-savaging anxiety. I didn't fully understand it, and still don't. But it has been a good strategy for me over these years. Indeed, this year has been tough. An already simple income down. Voluntary simplicity becoming involuntary simplicity (poverty) at times. Close friends moved away. Work sporadic. Depression never far away. I slid into "poor me" stories, toyed with the idea of ending it.
But last week the man who lives in the apartment above me attempted to take his own life. The landlord asked me to enter the apartment with him to do a check while the tenant was in the emergency ward. The detritus of his long night of the soul (and almost his last one) was shocking. Pills. Blood. Vomit. Stark reality!
Later, trying to process these events, I once again chose death as my ally. A friend to hover just above my right shoulder and keep me present, keep me open to the beauties and mysteries of life. No more toying with the idea of ending. A clear sense of how wonderful life is and what a challenge it is -- and a strong desire to own my own feelings and behaviour and to embrace that challenge with all I have to bring to it. Life is precious, and death is part of life. I believe it's best to strive to be fully alive, even as we embrace the ultimate fact of our death. To hide from death is to fear it, and worse, perhaps, to fear death and, seeking relief from life's difficulties, even pursue it.
[Hide Full Comment]A very true Article. In today's world of material hunger, the reminder that death is the real end will help us lead smarter lives and a better understanding of each moment.
Thank you so much for sharing the article..)
If you are (or want to be) doing research on how this psychology works, it behooves you and those who read your work -me- to address people who seek death along side those who embrace it's inevitability. It's not always as clear cut as taking people that do not want to live as being suicidal. Failure to thrive is a social disease that gets very frustrating for everyone while governments are footing the bills, but not addressing the ills.
There are a lot of people challenging death and a lot of people seeking it. Magnitudes more so than there are people that have been near it and live these exciting fulfilling life after near death lives.I hope to be more positive in the future as I write about what I'm doing to be part of the solution. I read Daily Good to feel good. I just felt overly compelled to make a note on the bottom of a barrage of nice sentiments where I think a huge reality is in need of discussion before I can feel good about death being around the corner. I've spent a great deal of my life wanting it to find me sooner rather than later.
[Hide Full Comment]We need such reminders of the Art of Living and the Art of Dying especially when the focus is more on search for anti-aging. We tend to forget the each day, each night, and each moment is worth living mindfully and fully and we all are mortal beings.
Jagdish P Dave