Kiidusõna Mu Emale

EDNA FUERTH LEMLE
11. aprill 1916---17. aprill 2011

Oma elu esimesed 58 aastat pean ütlema, et mu suhe emaga oli keeruline ja raske. Ta oli tohutu isiksus, täis suuri kirgi, loovust, raevu ja suuremeelsust. Mäletan, et rääkisin sõpradele, et armastan oma ema väikestes annustes, aga ta ei tulnud väikeste annustega. Ta oli loodusjõud.

Ta ei tundnud piire; minu mälestus Ednaga restoranides käimisest oli see, et kui kelner mu taldriku minu ette asetas, oli tema kahvel mu toidu sees, enne kui ma jõudsin enda oma tõsta. Ta ilmus sageli minu majja kõikjal maailmas, kutsumata.

Ta oli ka väga kontrolliv. Pärast oma ema surma traumat, kui ta oli kõigest 11-aastane, tundis ta vajadust ellu jääda, et kontrollida kõike ja kõiki enda ümber.

Kuna me õdede-vendadega kasvasime üles, ei vestlenud keegi mu emaga tegelikult; ta pidas sulle loenguid. Meil oli nende jaoks isegi stenogramm: LFT või Lecture for Today.

Samal ajal oli ta ka väga loominguline ja uuendusmeelne. Ta kirjutas, maalis, pidades oma töödest ühe naise näitust New Yorgis ja Pariisis; Ta oli väga seotud püüdega tuua maailma rohkem rahu, nii et ta tegi koostööd ÜRO ja välispoliitika assotsiatsiooniga. Ta arvas, et maailm oleks rahulikum, kui jagaksime ühiseid pühi, nii et ta mõtles välja oma ülemaailmse püha, tänupäeva. Ta oli uuendusmeelne ja paljuski oma ajast ees. Näiteks kui ta nägi oma teismelisi lapsi oma raskeid koolivihikuid vastu rinda kandmas või rasketes lühikestes kohvrites, importis ta Šveitsist seljakotid, milles raamatuid kanda. Näete, kuidas see idee sai. Ta nägi piloote Kopenhaageni lennujaamas tõukeratastega ringi liikumas ja importis need.

Ta tegi ka asjad lõbusaks. Mäletan, et mul olid lapsepõlves lamedad jalad, nii et ta tegi mängu, kus loobib üle elutoa marmoreid ja me pidasime võistluse, et näha, kes suudab meie varvastega kõige rohkem marmoreid üles korjata. Elutoas oli ümmargune voodi. Ednaga sai palju naerda.

Ta armastas ka pidusid. Keskkooli lõpuaasta veetsin Hawaiil, Punahou koolis. Vahetult enne kooli lõpetamist ütlesin oma klassikaaslastele, et kui kellelgi, kes läheb ida poole kolledžisse, pole kohta, kuhu tänupüha pidada, on nad teretulnud meie majja New Yorki. Nädalavahetusel tuli kohale 38 inimest. Nad kõik magasid ja kõikjal oli laipu. Mu ema armastas seda.

Nende inimeste vastu, keda ta armastas, oli ta tohutult helde. Ma julgen arvata, et kõik siin ruumis viibijad on tema suuremeelsusest puudutatud. Tema tänupäeva ja elu sümboliks oli küllusesarve, lõputu helduse ja andmise sümbol. Ja ta elas ka seda.

Meie suhe hakkas muutuma 10 aastat tagasi, kui tegin temast filmi nimega "EDNA The Movie". Tema lugu usaldati mulle.

Samuti hakkas ta vanemaks saades pehmenema. Veidi üle 5 aasta tagasi helistas mulle hommikul kell 5.30 üks tema hooldajatest Hawaiil. Ta ütles, et mu ema oli kiirabis kõrge palaviku, kiirenenud pulsi, vererõhu ja kopsupõletikuga. Ma ütlesin: "Ma tulen." Kui ma San Franciscos lennukit vahetasin, helistas mulle minu ja mu ema kallis sõber, arst Chery Garvy, kes armastas mu ema üle 40 aasta. Ta ütles mulle: "Kui sa saarele jõuad, ära mine enne hotelli. Tule kohe haiglasse. Ma arvan, et me vaatame praegu tunde." Ma ütlesin: "Chery, mind ootab ees 6-tunnine lend. Sosistage talle kõrva, et ma tulen, ja tal on parem oodata." Chery tegi. Mu ema ootas. Saabusin Hawaiile ja läksin otse haiglasse ning hoidsin ta käest järgmised 8 päeva.

Selle aja jooksul meie suhe muutus. Ta ei suutnud enam midagi kontrollida. Aga me istusime, rääkisime ja ta isegi laulis mulle. Tundus, nagu oleks tal olnud see, mida budistid nimetasid "originaalseks näoks". Nägu, mis sul on enne sündi. Ta oli armas, ilus, särav ja armastav ning nii ma tema vastu tundsin. Selle temaga kahekesi veedetud nädala jooksul sain talle öelda, et armastan teda ja kui väga hindan kõike, mida ta minu ja mu pere heaks oli teinud. Kõik peale tema arvasid, et ta on suremas, nii et ma ütlesin kõik asjad, mida arvasin, et mul ei pruugi enam kunagi olla võimalust öelda. Ühel pärastlõunal istusin ma tema voodi kõrval ja hoidsin ta käest. Tal olid silmad kinni. Ütlesin talle, et armastan teda, tänasin teda. Ütlesin talle, et meile kõigile meeldis temaga koos olla, aga kui asjad jõudsid nii kaugele, et ta tahab minna, siis on kõik korras. Ta oleks igatsetud, kuid see, kuhu ta läheb, oli turvaline ja et teda armastatakse seal ja armastatakse siin. Ta ei liigutanud. Ma ütlesin: "Ema, ma armastan sind ja ma tahan, et sa teaksid, et ma annan sulle andeks kõik viisid, mis võisid mulle tahtmatult haiget teha." Ta ei liigutanud; isegi mitte ripsmekest, aga kuulsin tema häält selgelt läbi telepaatia: "Anna mulle andeks, mille eest? Mida ma tegin?" ma naersin. Täiuslik Edna. Õnnista tema südant, ikka veel iseloomu.

Pärast seda ta stabiliseerus ja otsustas oma 90. sünnipäevaks jääda. See oli 5 aastat tagasi. Ta suri 6 päeva pärast oma 95. sünnipäeva eelmisel nädalal. Viimase 5 aasta jooksul tegin ma umbes 25 reisi, et teda näha. See oli nii armsaks muutunud.

Mul oli õnn olla temaga tema viimastel elupäevadel ja olla seal, kui ta lahkus. Chery Garvy oli ka seal, sõna otseses mõttes ööpäevaringselt mu ema viimased 2 päeva. Tema elu viimastel tundidel ütlesid tema lapsed ja lapselapsed talle, et armastavad teda. Mängisin temast tema 85. sünnipäevaks tehtud filmi, et ta saaks kuulda, kuidas kõik oma lapsed ja lapselapsed, oma väimees Robbie Bosnak ja sõbrad, nagu Ella Kline, kes on täna siin, ütlevad talle, et nad armastavad teda ja hindavad teda. Ja ta kuulis iseennast oma häälega selgelt ja tugevalt rääkimas oma lugu ja andmas oma testamenti. Lõpuks oli ema julge ja armas ning suples möödudes armastusest.

Olen tänulik, et saime viimase 5 aasta jooksul koos aega veeta ja et mulle anti võimalus tervendada meie suhte esimese 58 aasta raskused ning nüüd lõpetada sügava armastuse ja tunnustuse paigas tähelepanuväärse naise vastu. Edna, sind igatsetakse.