Buddhad surmamõistetul: Kunsti Ja sõpruse Sild

Buddhas on Death Row sündis kahe USA-s ja Soomes asuva kirjasõbra koostööna. Nende nimed: Moyo ja Maria

Järgneb Moyo surmamõistetajast Mariale trükitud kirja ärakiri. Kasutades kirjatarvete jaoks äravisatud atlase lehti, vastab ta naise küsimustele oma suhte kohta kunstiga, jagab oma vaatenurka üksikvangistusele ning annab väärikalt ja kõnekalt edasi transformatsiooni, milleks inimvaim on võimeline ka keset pimedust...

Mind on alati paelunud kunst ja see, kuidas teised oskasid pilte teha, kuid minu ettekujutus kunstist piirdus enne vangistust ja ka pärast vangistust ainult piltide tegemisega, et teha pilte, mis olid ahvatlevad. Ma ei kujutanud kunagi ette, et kunsti saab kasutada sillana kahe elukaardil oleva punkti või kahe inimese vahel.

Vanglasse tulles olin üsna sõnatu ja andsin endale vande, et ma ei luba enam kunagi kellelgi teisel oma lugu rääkida. Ma oleksin see, kes sellest edasi räägiks.

Hakkasin lugema seda, mis mulle kätte sattus – sealhulgas vana kaanega sõnastikku ja palju sealt rebitud lehti, mille keegi mulle andis. Hakkasin proovima uusi sõnu, mis ma siinsete meestega vesteldes omandasin, nende suureks pahameeleks, sest nad ei saanud aru, miks ma kasutan kahe sendise vestluse jaoks seda, mida nad nimetavad viie dollari sõnaks.

Kuid ma teadsin, et see, mida ma teha tahan, on suhtlemiskunsti valdamine.

Mõni aasta hiljem hakkasin kirjutama luulet ja artikleid, kuid hakkasin märkama, et mõtlen kujundites, mida ei saa sõnadega edasi anda. Ometi puudus mul igasugune visuaalne keel. Hakkasin ringi kraapima, püüdes oma häält leida.

Mõned minu varased mõjutajad ja inimesed, kes mind julgustasid, olid mu hea sõber Ingrid ja raamatud Franz Marci, Kandinsky, Basquiat ja kunstiajaloo raamatud, mida ta mulle saatis, samuti ajalehtede kunstirubriigid, mida vangilt vangile salaja edasi anti, kuna ajalehtede edastamine siin on ebaseaduslik.

Pikka aega veetsin aega oma kunstiruumis keeruliste emotsioonidega tegelemisel. Suurem osa sellest oli täis valu, viha ja kurbust ning ma ei saa kuidagi öelda, et töö oleks palsamiks või inspiratsiooniks. See oli lihtsalt minu halvim pildi kujul.

Siis, pärast mõnda aastat seda ja pärast Alex Grey raamatu "Kunsti missioon" lugemist, mõistsin, et kunsti saab kasutada ülendamiseks ja tervendamiseks.

Gray lugemine pani mind arendama oma ettekujutust kunstist kaugemale kummiruumist, kus ma metsikult välja läksin, et leida endas püha ruum ja seejärel tuua see sakraalsus, see elu erilisus, mille ma leidsin, maailma välja.

See on siis, kui hakkasin tegema Buddhasid.

Kui riigiprokurör kohtuprotsessil mind elamiskõlbmatuks maalis, õõnestas see mu niigi olematut eneseväärtust ja ma ei tahtnud lubada kellelgi määrata, kuidas teised minusse pärast seda suhtuvad.

See, mida see minu jaoks lõpuks tegi, näitas mulle, et hoolimata mu tõsistest vigadest elus ja kogu kahjust, mille olen teistele tekitanud, oli minus siiski midagi väärt.

Püüan oma kunstis kasutada ära visatud või tähelepanuta jäetud killukesi, sest meil kõigil on midagi teise jaoks väärtuslikku, me peame selle lihtsalt leidma – ja mul kulus surmamõistetusele jõudmine, et leida oma väärtus inimese ja maailmakodanikuna.

Olen oma elus toime pannud tõsiseid tegusid ja ma ei saa neid kunagi tagasi võtta. Kuid vähim, mida ma teha saan, on ennast parandada.

Loodan, et ka keegi teine ​​võtab nende narratiivi kontrolli alla ja jutustab endale uue loo, suurejoonelisema loo endast. Meie kõigi hüvanguks.

Moyo värvilise pliiatsi visand pealkirjaga " Ettevõte"

Moyo üksikvangistuses

Reggie ütles mulle kord, et me võiksime neid rakke kasutada nagu meditatsioonirakke, mida kasutavad kloostrites mungad.

Kuid vangla pole klooster. Ja kuigi ma võin anda endast parima, et kasutada ära võimalusi, mis mul on selle kambri piires tõeliseks harjutamiseks, oleks viga kaotada sidet sellega, milleks kamber on mõeldud.

Esiteks, ma ei näe asju sellisena, nagu nad on, mida minu praktika julgustab mind alati tegema: asju õigesti nägema.

See ei aitaks ka minu pühendumust tõsta teadlikkust üksikkongi ebainimlikkusest ja destruktiivsusest. Olen pühendunud sellele, et aidata seda vestlust jätkata, kuni näeme muutusi.

***
Naljakas, kuidas see, mis sind tapab, on see, mida kasutad enda tervendamiseks. Üksikkamber on selles peetavale vangile parim sparringupartner. See on parim guru, parim õpetaja.

Kummaline, ma tean, aga see on tõsi.

Selles kambris olen õppinud kannatlikkuse kunsti, vaikuse kunsti ja selle nii magusaid vilju. Olen õppinud enesevaatluse kunsti ja seda, mida see võib enesetunnet parandada.

Olen õppinud seda lahtrit ootama kannatlikkusega, mille see mulle peale surus. Ma ei karju enam piinades kambri vaikuse haardes.

Ma tean, et kui keegi nelja aastakümne pärast siit ära tuleks, peaks mul oma pooleteise aastakümnega hästi minema. Ma hakkan just soojaks minema.

Aga ka see rakk.

***

Ma ei eelda, et mind kunagi elusalt üksikvangistusest välja lastakse.

Ma võin surra järgmisel aastal, ma võin surra sel aastal. Ma ei tunne selle pärast tohutut ärevust.

Kõige rohkem muretsen selle pärast, et veedan oma aega väärikalt. Mind häirib see, et ma olen siin teistele raisk. Filmis Maatriks täitsid inimesed ikkagi mingit eesmärki. Need olid kütus! Siin pole minu eesmärk mitte ükski.

Pange mind kaamera ette ja lubage mul rääkida mõne riskirühma kuuluva lapsega. Õpetage mind kuduma, et saaksin kodututele tekid teha. Lubage mul annetada verd või mõnda elundit!

Olen terve meessoost. Kui mind hukatakse, ei saa ma annetada ühtegi oma elundit, sest sel hetkel rikuvad need kemikaalid [...].

Nii et minu protestid on minu annetatud elundid. Minu sõnavõtt on minu annetatud elundid. Minu kunst on minu annetatud elundid.

Moyo segameedia sketš pealkirjaga "Release"

18-aastaselt tappis Moyo kaks inimest. Ta mõisteti surma ja viimased viisteist aastat on teda hoitud surmamõistetavas üksikvangistuses. Tema enda sõnul töötab ta seal selle nimel, et "poleerida oma hinge, puhastada plekid südamelt ja avada oma mõtteaknad". Parkimiskohast väiksemasse kambrisse lukustatud Moyo alustas eneseleidmise otsinguid. Püüdes oma narratiivi mõista ja tagasi nõuda, sai temast innukas lugeja, kes süvenes raamatutesse mustanahaliste ajaloo, kunsti, kohtusüsteemi, psühholoogia, vaimsete tekstide, ilukirjanduse ja muu kohta. Ta hakkas kunsti tegema, et uurida oma kogemusi ja emotsioone. Peaaegu igasugusest sotsiaalsest suhtlusest ilma jäädes hakkas ta välismaailma inimestega kirjade kaudu suhtlema. Kord tutvustas üks kaasvang naaberpuurist puhkehoovis Moyole joogat ja meditatsiooni. Järgnevatel aastatel pühendus Moyo tavapärasele praktikale.

Moyo (suahiili keeles süda / vaim) on pintsli nimi, mille kunstnik on võtnud.