Kingituse Tagastamine

Minu Potawatomi esivanemate õpetustes mõistetakse kohustusi ja kingitusi ühe mündi kahe küljena. Kingituse omamisega kaasneb kohustus seda kõigi hüvanguks kasutada. Rästale antakse laulukingitus – ja seega on tal kohustus tervitada päeva muusikaga. Lõhel on reisimise kingitus, nii et nad võtavad kohustuse kanda toitu üles jõel. Nii et kui me küsime endalt, milline on meie vastutus Maa ees, siis me küsime ka: "Mis on meie kingitus?"

Inimestena, kes siin viimati arenesid, puuduvad meil oma kaaslaste liikide anded – lämmastiku sidumine, tolmeldamine ja 3000-miiline ränne magnetjuhtimise all. Me ei saa isegi fotosünteesida. Kuid me kanname endaga kaasas kingitusi, mida Maa hädasti vajab. Üks võimsamaid neist on tänulikkus.

Tänu meie ees seisvatele meeleheitlikele väljakutsetele võib tunduda nõrga teena, kuid see on võimas ravim, palju enamat kui lihtsalt tänuavaldus. Tänamine tähendab mitte ainult kingituse, vaid ka andja tunnustamist. Kui ma söön õuna, on minu tänu suunatud sellele laiavarrelisele puule, mille hapukas järglased on nüüd mu suus ja kelle elust on saanud minu oma. Tänulikkus põhineb sügaval teadmisel, et meie olemasolu sõltub tegelikult fotosünteesida oskavate olendite andidest. Tänulikkus soodustab kõigi olendite isiksuse tunnustamist ja seab kahtluse alla inimeste erandlikkuse eksituse – idee, et me oleme kuidagi paremad, väärime rohkem Maa rikkust ja teenuseid kui teised liigid.

Tänulikkuse kultuuride evolutsiooniline eelis on veenev. Sellel inimemotsioonil on kohanemisväärtus, kuna see loob praktilisi jätkusuutlikkuse tulemusi. Tänulikkuse praktiseerimine võib väga reaalsel viisil viia enesepiiramise praktikani, võtta ainult seda, mida vajame. Meid ümbritsevate kingituste tunnustamine loob rahulolutunde, piisavuse tunde, mis on vastumürk ühiskondlikele sõnumitele, mis puurivad meie vaimu, öeldes, et meil peab olema rohkem. Rahulolu harjutamine on tarbimispõhises ühiskonnas radikaalne tegevus.

Põlisrahvaste jututraditsioonid on täis hoiatavaid jutte tänulikkuse ebaõnnestumisest. Kui inimesed unustavad kingitust austada, on tagajärjed alati nii materiaalsed kui ka vaimsed. Kevad kuivab, mais ei kasva, loomad ei naase ning solvunud taimede, loomade ja jõgede leegionid tõusevad nende vastu, kes eiranud tänulikkust. Lääne jutuvestmistraditsioon on selles küsimuses kummaliselt vait ja nii leiame end ajastust, mil kardame õigustatult enda loodud kliimat.

Meil, inimestel, on tänulikkuse protokollid; me rakendame neid formaalselt üksteise suhtes. Me ütleme aitäh. Mõistame, et kingituse saamine toob kaasa kohustuse teha kingitus vastutasuks. Järgmine samm meie kultuurilises evolutsioonis, kui tahame liigina sellel kaunil planeedil püsida, on laiendada oma tänulikkuse protokolle elavale Maale. Tänulikkus on kõige võimsam vastus Maale, sest see avab vastastikkuse, tagasiandmise.