Ilus Lugu Downi sündroomiga kunstnikust, Kes Ei rääkinud Kunagi sõnagi

Judith Scotti skulptuurid näevad välja nagu liiga suured kookonid või pesad. Need algavad tavapärastest esemetest – toolist, traadist riidepuust, vihmavarjust või isegi ostukärust –, mille niit, lõng, riie ja nöör neelavad tervelt alla, niisama meeletult, nagu ämblik oma saaki muumib.

Saadud tükid on tihedalt kokku keritud tekstuuri, värvi ja kujuga kimbud – abstraktsed ja samas nii intensiivselt kehalised oma kohalolekus ja jõus. Nad soovitavad alternatiivset maailmanägemise viisi, mis ei põhine teadmisel, vaid puudutamisel, võtmisel, armastamisel, hooldamisel ja terviklikult söömisel. Nagu metsikult pakitud pakend, näib skulptuuridel olevat mingi saladus või tähendus, millele pole ligipääsetav, välja arvatud väljapoole kiirgav energia; salapärane mugavus teadmisest, et midagi on tõeliselt tundmatu.

Judith ja Joyce Scott sündisid 1. mail 1943 Ohio osariigis Columbuses. Nad olid vennalikud kaksikud. Judith aga kandis Downi sündroomi lisakromosoomi ega saanud verbaalselt suhelda. Alles hiljem, kui Judith oli 30. eluaastates, diagnoositi ta korralikult kurdiks. "Sõnu pole, aga me ei vaja neid," kirjutas Joyce oma memuaarides   Entwined , mis jutustab segase loo tema ja Judithi ühisest elust. "Meile meeldib mugavus istuda, keha puudutamiseks piisavalt lähedal."

Lapsena olid Joyce ja Judith mässitud omaenda salamaailma, mis oli täis tagaaias seiklusi ja väljamõeldud rituaale, mille reegleid kunagi valjult välja ei öeldud. Intervjuus ajalehele The Huffington Post selgitas Joyce, et nooruses ei teadnud ta, et Judithil on vaimne puue või isegi, et ta on mingil moel teistsugune.

"Ta oli minu jaoks lihtsalt Judy," ütles Joyce. "Ma ei pidanud teda üldse teistsuguseks. Vanemaks saades hakkasin mõistma, et ümbruskonna inimesed kohtlesid teda erinevalt. See oli minu esimene mõte, et inimesed kohtlesid teda halvasti."

Kui ta oli 7-aastane, ärkas Joyce ühel hommikul selle peale, et Judy on kadunud. Tema vanemad olid saatnud Judy riigiasutusse, olles veendunud, et tal pole väljavaateid tavapärast iseseisvat elu elada. Kurdiks diagnoosimata Judy arvati olevat palju rohkem arengupuudega kui ta oli – "kasvamatu". Nii viidi ta keset ööd kodust ära, et tema perekond teda harva nägi või temast rääkis. "See oli teistsugune aeg," ütles Joyce ohates.

Kui Joyce läks koos vanematega oma õele külla, oli ta kohkunud tingimuste pärast, millega ta riigiasutuses kokku puutus. "Ma leiaksin, et toad on lapsi täis," kirjutas ta, "lapsed ilma jalanõudeta, mõnikord ilma riieteta. Mõned neist on toolidel ja pinkidel, kuid enamasti lamavad nad põrandal mattidel, mõnel on silmad pööritanud, keha väänatud ja tõmblev."

Raamatus Entwined kirjeldab Joyce elavalt üksikasjalikult oma mälestusi puberteedieas ilma Judithita. "Ma muretsen, et Judy võib täielikult ununeda, kui ma teda ei mäleta," kirjutab ta. "Judy armastamine ja Judy puudumine tunnevad end peaaegu sama asjana." Oma kirjutamise kaudu tagab Joyce, et tema õe valus ja tähelepanuväärne lugu ei unustataks kunagi.

Joyce jutustab oma varase elu üksikasju jahmatava täpsusega, mis paneb sind kahtlema oma võimes esitada oma elulugu mis tahes ühtsuse või tõepärasusega. "Mul on lihtsalt väga hea mälu," selgitas ta telefoni teel. "Kuna me Judyga elasime nii intensiivses füüsilises ja sensatsioonilises maailmas, põlesid asjad minu olemusse palju tugevamalt kui siis, kui veetsin palju aega teiste lastega."

Noorte täiskasvanutena elasid õed Scotti oma eraldi elu. Nende isa suri. Joyce jäi ülikooli ajal rasedaks ja andis lapse adopteerimiseks. Lõpuks sai Joyce telefonis Judy sotsiaaltöötajaga rääkides teada, et tema õde on kurt.

"Judy elab helita maailmas," kirjutas Joyce. "Ja nüüd ma mõistan: meie side, kui oluline see oli, kuidas me koos tundsime iga tükki oma maailmast, kuidas ta maitses oma maailma ja näis hingavat selle värve ja vorme, kuidas me hoolikalt jälgisime ja puudutasime kõike, kui tundsime iga päev läbi."

Varsti pärast seda mõistmist said Joyce ja Judy jäädavalt kokku, kui Joyce'ist sai Judy seaduslik eestkostja 1986. aastal. Nüüdseks abielus ja kahe lapse ema Joyce tõi Judithi Californiasse Berkeleysse. Kuigi Judith polnud kunagi varem kunsti vastu erilist huvi üles näidanud, otsustas Joyce registreerida ta programmi Creative Growth Oaklandis, mis on ruum arengupuudega täiskasvanud kunstnikele.

Alates hetkest, kui Joyce ruumi sisenes, tundis ta selle ainulaadset energiat, mis põhines soovil luua ilma ootuste, kõhkluste ja egota. "Kõik kiirgab oma ilu ja elavust, mis ei otsi heakskiitu, vaid tähistab iseennast," kirjutas ta. Judith proovis erinevaid meediume, mida töötajad talle tutvustasid ----- joonistamist, maalimist, savi ja puuskulptuuri, kuid ei tundnud huvi ühegi vastu.

Ühel päeval 1987. aastal pidas kiukunstnik Sylvia Seventy aga Creative Growthis loengu ja Judith hakkas kuduma. Alustuseks otsis ta juhuslikke igapäevaseid esemeid, kõike, mis tema kätte sattus. "Ta haaras kord kellegi abielusõrmuse ja minu endise abikaasa palga, sellised asjad," rääkis Joyce. Stuudio lubas tal kasutada peaaegu kõike, mida ta haaras – abielusõrmus läks aga tagasi selle omanikule. Ja siis kudus Judith kiht kihi järel nööre, niite ja paberrätikuid, kui midagi muud polnud saadaval, kogu põhiobjekti ümber, võimaldades erinevatel mustritel tekkida ja hajuda.

"Esimene tükk Judy teosest, mida ma näen, on õrna hoolitsusega seotud kaksikulaadne vorm," kirjutab Joyce. "Ma saan kohe aru, et ta tunneb meid kui kaksikuid, koos, kaks keha on üheks liidetud. Ja ma nutan." Sellest ajast peale oli Judithi isu kunstitegemise järele rahuldamatu. Ta töötas kaheksa tundi päevas, haarates endasse harjavarred, helmed ja katkised mööbliesemed värvilistest nööridest. Sõnade asemel väljendas Judith end oma säravate asjade ja keelpillide, veidrate muusikariistade kaudu, mille heli ei olnud kuulda. Lisaks oma visuaalsele keelele rääkis Judith dramaatiliste žestide, värviliste sallide ja pantomiimsete suudluste kaudu, mida ta kinkis heldelt oma valminud skulptuuridele, nagu oleksid need tema lapsed.

Varsti sai Judith Creative Growthis ja kaugemalgi tunnustatud oma visionääri ande ja sõltuvust tekitava isiksuse tõttu. Tema töid on sellest ajast alates näidatud muuseumides ja galeriides üle maailma, sealhulgas Brooklyni muuseumis, moodsa kunsti muuseumis, Ameerika rahvakunstimuuseumis ja Ameerika visioonikunsti muuseumis.

2005. aastal suri Judith üsna ootamatult 61-aastaselt. Nädalavahetusel Joyce'iga koos õe kõrval voodis lamades lakkas ta lihtsalt hingamast. Ta oli elanud 49 aastat kauem kui oma oodatav eluiga ja veetis peaaegu kõik viimased 18 aastat kunsti tegemisel, ümbritsetuna lähedastest, toetajatest ja jumaldavatest fännidest. Enne viimast reisi oli Judith just lõpetanud tema viimase skulptuuri, mis kummalisel kombel oli üleni must. "See oli nii ebatavaline, et ta lõi teose ilma värvita," ütles Joyce. "Enamik meist, kes teda tundsid, arvas, et see on tema elust lahti laskmine. Ma arvan, et ta oli seotud värvidega nii nagu me kõik. Aga kes teab? Me ei saanud küsida."

See küsimus on läbi põimitud kogu Joyce'i raamatusse ja seda korratakse ikka ja jälle eristuvates, kuid tuttavates vormides. Kes oli Judith Scott? Kas me saame kunagi ilma sõnadeta teada? Kuidas saab inimene, kes seisis silmitsi tundmatu valuga üksinda ja vaikides, vastata ainult, kujuteldamatult, helduse, loovuse ja armastusega? "Judy on saladus ja see, kes ma olen, on saladus isegi minu enda jaoks," kirjutab Joyce.

Scotti skulptuurid ise on saladused, läbimatud kuhjad, mille pimestav välisilme tõmbab teid eemale tegelikkusest, et nende all on midagi. Me ei saa kunagi teada, mis mõtted Judithi peas keerlesid, kui ta 23 aastat üksinda riigiasutustes veetis, ega tundeid, mis pulbitsesid tema südames, kui ta esimest korda lõngapooli kätte võttis. Kuid me näeme tema žeste, näoilmeid, seda, kuidas ta käed lendaksid läbi õhu, et tooli korralikult pesastada selle paraja osa räbaldunud riidest. Ja võib-olla sellest piisab.

"Judy kaksikuks saamine on olnud minu elu uskumatuim kingitus," ütles Joyce. "Ainus kord, kui tundsin absoluutset õnne ja rahutunnet, oli tema juuresolekul."

Joyce töötab praegu puuetega inimeste eestkõnelejana ning tegeleb Judithi auks puuetega kunstnike stuudio ja töökoja rajamisega Bali mägedesse. "Minu kõige suurem lootus oleks, et kõikjal on selliseid kohti nagu Creative Growth ja inimestele, kes on tõrjutud ja tõrjutud, antakse võimalus oma hääl leida," ütles ta.