Naabri Lahkus

[Järgmine on redigeeritud ärakiri Preeta Bansali osalusest Awakin Circle'is Santa Claras 2017. aasta detsembris]

Just täna siia alla sõites sain teate, et eile lahkus vana peretuttav. Väikeste graatsiate teemal meenub mulle tema elu ja lugu ning see, kui palju see minu ja mu pere teekonda mõjutas.

Minu vanemad tulid USA-sse Indiast 1960. aastatel koos esimese Indiast pärit immigrantide lainega. Mu isa tuli Kansasesse, kus ta omandas doktorikraadi. Kuus kuud hiljem tuli ema koos meie kolme lapsega – mu õe, venna ja mina. Olime vaid kahe-, nelja- ja viieaastased.

See oli esimene talv, mil me Kansases olime. Külm oli. Meil polnud veel raskeid mantleid. Mu vanemad tulid Indiast ja noh, neil kulus natuke aega, enne kui nad selle asja selgeks said. Neil polnud veel ettekujutust, kui külmaks võib Kesk-Läänes tegelikult minna, ja seega oli iga päev uus üllatus. Meil polnud veel autot ega midagi sellist ja mu isal polnud veel USA juhiluba. Sel ajal oli indiaanlasi vähe. Ülikoolis oli vähe pruune, vähe mustanahalisi. Kui mõelda tagasi kodusõja-eelsele Ameerikale, siis küsimus, kas Kansase-Nebraska aladel on orjus lubatud, oli osa sellest, mis vallandas kodusõja. See oli Kansas 1960. aastatel, Jim Crow seadused olid selle riigi osades väga hiljutises minevikus ning seda eraldatud mõtteviisi ja tegelikkust oli ikka veel.

Aga igatahes sai mu isa doktorikraadi ja ta kõndis regulaarselt suurest mäest üles ja alla ülikoolilinnakusse ja tagasi. See mägi tundus tohutu. Ma arvan, et see ei ole tegelikult väga suur, kuid minu kaheaastasest vaatenurgast tundus see tol ajal tohutu.

Alates kaheaastasest ma koolis ei käinud, aga vend ja õde käisid koolis. Mu isa kõndis iga päev sellest suurest mäest alla, et nad kooli viia, ja siis tagasi mäest üles, et ülikooli minna. Umbes kahe või kolme nädala pärast hakkas see naine oma pojaga, kes ilmselt käis mu õe esimeses klassis, neid märkama. Ühel väga külmal ja lumisel päeval, kui nad ei olnud ilma jaoks piisavalt soojalt riides, tõmbas ta end üles ja ütles: "Tead, ma näen sind iga päev kõndimas. Kas ma võin võtta, kas ma saan teie tütre ja poja kooli viia? Kas sa tahaksid sõita?"

Mu isa vastas (mu õe üllatuseks): "Jah, see oleks suurepärane." Ja nii nad hüppasid jõhkral külmal päeval sooja autosse ja ta hakkas seda iga päev tegema.

Tema nimi oli Valerie. Ja see perekond sai minu perele just nii kalliks – ma ei oska seda kirjeldadagi – nüüdseks üle 50 aasta, kui palju nad meile tähendasid. See sai just alguse sellest väikesest sõidupakkumisest ja sealt edasi läks see lihtsalt õhupalliks ning tema ja mu ema said väga lähedaseks.

Ta armastas India toitu. :) Mu ema küpsetas gul ab jamunsi (India maiustusi) ja tänase päevani ütles ta: "Aga kuidas on lood nende nässudega ? Kus need pätid on?" :)

Ta sõitis mu ema toidupoodi ostma ja mu ema armastas talle India toitu valmistada. Meie perede vahel toimusid lihtsalt kõik need väikesed mõttevahetused. Neil oli kolm last, kes olid umbes sama vanad kui minu ja minu õed-vennad. Saime lihtsalt uskumatult lähedaseks. See on nii paljude aastakümnete jooksul lihtsalt õitsenud sellesse uskumatusse sõprusesse. Ja see on meie perele nende 50 aasta jooksul nii palju tähendanud.

Ma mõtlen, et kui ma tagasi mõtlen, siis on lihtsalt tähelepanuväärne, et juba 1960. aastate keskel hakkas see naine sel viisil armastust pakkuma. Selle aasta märtsis 2017, kui kuulsin India mehe tulistamisest Kansases, mida on sellest ajast peale kirjeldatud kui vihakuritegu, mõtlesin Valile tõsiselt. Asjaolu, et 50 aastat tagasi modelleeris ta armastust ja graatsiat oma loomulikul ja pingutuseta viisil, ja kui ilus see mu pere jaoks oli.

Seal on nii palju, nii palju vastastikuseid väikeseid tegusid, mis sealt edasi läksid.


Kaks perekonda 1969. aastal Kansase osariigis Lawrence'is.

Esimesel jõulupühal võitis mu vend oma klassiklassis nende klassi jõulupuu, et jõuluvaheajal koju viia ja see tundus kuidagi maagiline. Siis oli meil – sellel Kansase hindude perekonnal – tõeline jõulupuu :) Ma arvan, et me naerame selle üle praegu ja ma viskan nalja: "Ma olen kindel, et see ei olnud juhus, et ta võitis jõulukuuse." Igatahes siis tundus see maagiline. Aga me ei teadnud, mida sellega peale hakata.

Panime selle jõulukuuse püsti, aga ei olnud kursis sellega seotud kommetega. Val tuli sel aastal jõululaupäeval kingitustega, et täita ruumi kuuse all! Ta oli sel aastal jõuluvana ja kui me ärkasime, oli see lihtsalt uskumatu. Sel hetkel olime just mõnda aega maal olnud. Ja tänaseni on Val meile meie esimesteks jõuludeks Ameerikas kingitud sukad, mida me igal jõuluajal välja paneme!

Kõik need ilusad lood on olemas.

Sain just täna teada, et ta lahkus eile. Aastate jooksul hoidsid meie pered ühendust, kuid me ei näinud üksteist nii sageli. Võib-olla ainult kord kümnendi jooksul. Aja jooksul olid tema ja ta abikaasa üsna nõrgad ja nad ei saanud reisida. Seega jäi meie isiklikud kontaktid üha vähemaks. Kuid emotsionaalsed tunded ja side püsisid alati tugevad ning lapsed hoidsid ühendust.

Ja tõeliselt tähelepanuväärne on see, et mu emal – just kümme päeva tagasi tekkis mu emal ootamatult intuitsioon: "Ma pean Val'i vaatama" ja tema ja mu isa läksid talle üsna spontaanselt külla. Neil polnud selleks erilist põhjust. Val ei olnud haige. Ta oli lihtsalt, teate, muutumas üha nõrgemaks. Kuid see oli lihtsalt see uskumatu intuitsioon, mis mu emal oli, ja ilu on see, et tema ja mu isa said just väga hiljuti Valiga aega veeta ja nautida viimast külaskäiku. Ja siis kuulsin täna, et Val läks lihtsalt edasi.

Oleme lihtsalt väga tänulikud väikeste õnnistuste, väikeste armude eest, mida meie pered aastate jooksul vahetasid ja nautisid.