Sõbrunemine iseendaga: Kutse Armastusele

Sina oled see, keda oled oodanud.
~ Byron Katie

Kõik õitseb meie tänulikkuse toel. Kui me oleme huvitatud oma elu suuremast õitsengust, siis aitab see meil kindlasti loobuda lakkamatute eesmärkide, kohustuste, püüdluste ja saavutusvajaduse koormast. Me saame vabaneda ideede litaaniast selle kohta, mida me peame omama ja mida peame parandama, kes me peaksime olema ja kelle luba me võime vajada, enne kui saame olla tänulikud selle eest, kes me oleme. Me saame isegi seada paika paljud piirid, kuidas oleme õppinud end maailmas identifitseerima. Me ei pea tegema, omama ega olema midagi, et olla väärt iseenda aktsepteerimist ja lahkust. Selle asemel saame pöörduda iseenda poole, pakkudes halastavama tänulikkuse kingitusi iga aspekti eest, kes me oleme, täpselt sellisena, nagu me oleme. Kõik see. Siin. Praegu. Täiesti ebatäiuslik. Ebatäiuslikult täiuslik.

On äärmiselt inimlik – ja kultuuriliselt julgustatud – soov enda kallal töötada, ennast muuta, täiustada ja proovida end „paremaks“ saada. Kuid enne enesetäiendamise, isikliku transformatsiooni või transtsendentsi poole püüdlemist on suur tarkus õppida kõigepealt kaastundlikult aktsepteerima ja tähelepanelikult hindama iseennast selle suure täiuse ja tõe eest, kes me oleme ja kuidas me siia jõudsime. Meile teeb head see, kui suhestume iseendaga avatud silmade ja südamega ning võtame omaks kõik need aspektid, mida me oleme ehk kaldunud eitama või mida teised on meid eelsoodumusega eitama sundinud. Pagendatud osad. Patoloogilised olemise viisid. Marginaliseeritud tunded. Varjatud haavad. Hinnatud tundlikud kohad. Me avastame empaatiavõime, kui õpime oma haavatud kohtadesse toetuma lähedase sõbra õrna uudishimu ja hoolivusega.

Tundmus, et inimlik ühine seisund on haavatavus, võib pakkuda suurt kergendust ja rahu: viisid, kuidas me end „teiste“, katkiste ja/või puudulikena kogeme, on kahjuks pigem „normaalsed“ kui mitte-normaalsed ning on sageli meie sügavaima jagatud kogemuse ja teistega seotud sidemete allikaks. Paljud meist kannatavad pikka aega „teiste“ tunde all ja seejärel veelgi „teiste“ tunde all, kuna tunneme end teistatuna, või tunnevad end halvasti, kuna tunneme end halvasti. Hirm ebapiisava tegutsemise ees tähendab ebapiisavust. Valesti tegemine võib tekitada meis tunde, et meiega on midagi valesti või et me eksime täielikult. Enda hukkamõistmine, lahterdamine ja halvustamine võib viia sama asja juurde. Nendesse enesehinnangutesse – ja oma hinnangute hindamisse – sekkumine tingimusteta aktsepteerimise, tunnustuse ja kaastundega on enesega sõbrustamise tee.

Kui mõtleme iseendaga sõbrunemisele, võime seda praktikat vaadelda kui lahtirulluvat kogemust, aeglast ja kindlat teed tingimusteta armastuse poole. Me võime end sügavalt kuulata, kannatlikult endasse suhtuda ja huvi ja uudishimuga ilmutatut vastu võtta. Me võime rõõmustada oma ainulaadsete iseärasuste, iseärasuste, anomaaliate ja ekstsentrilisuse avastamise ja nimetamise üle. Me saame pakkuda kaastunnet ja hellust selle vastu, mis on keeruline. Me saame harjutada pigem vaatamist kui halvustamist, pigem sõbrustamist kui vastumeelsust tundmist. Me saame hoida end nii, nagu me tahame, et meid hoitaks, nagu meid kunagi hoiti ja nagu me vahel tunneme end hoituna kuuluvustunde ja ühtsuse suurimas embuses.

Üks viis sõbrunemise praktikasse sisseelamiseks on uurida ja õppida tundma iseennast, justkui vaataksime imelist vastsündinut. Meie olemuslik loomus on meile imikueas palju kättesaadavam. Kui suudame hakata end kohtlema tingimusteta helluse ja hellitusega, mida me uude ellu toome, saame iseennast uuesti tundma õppida. Kehastumine – ja jäämine – on mitmel tasandil imeline. Oma suurepärasuse regulaarne nautimine võib meid hingetuks võtta – jah, isegi keset oma segadust. Kui hoiame oma haavatavusi ja tundlikkust rikkaliku teabe allikana selle kohta, kuidas me väärime ja peame kohtlema, ning kui austame end kaastundliku hoolivusega, saame luua püsiva sõpruse, mis toob õnnistusi igasse meie elu aspekti ja teiste ellu.

Üldiselt öeldakse, et sa ei saa armastada teisi enne, kui sa armastad iseennast. Kogemus, kus armastus on kättesaamatu neile, kes esmalt iseennast ei armasta – andes, saades, kehastades –, on tegelikult pigem astme küsimus. Aga elu suures pildis, miks mitte olla saadaval, et jagada armastust võimalikult suurel määral? Seega on armastuse põhikomponentide – kaastunde, lahkuse ja tunnustuse – pakkumise endale õppimine ja ärakasutamine väga väärtuslik fookus, et õppida teistega koos olema. Tingimusteta iseendaga sõbrunemise pühendunud praktika on aluseks omadustele ja võimetele, mida me kaasa võtame kõigisse oma suheteringidesse, oma elu elamiseks kõigis selle ilmingutes ja hetkedes ning meie võimele pakkuda end täielikult maailma tõelisele armastamisele.