Kui tänulikkus Hoiab kätt Leinaga

„Ta on teadvusel,“ ütleb õde. Ma usaldan seda Vietnami veterani tema aknearmidega näo ja õrna, alistunud südamega. Tema kurvad silmad aitavad mul eesootavaga silmitsi seista. Me seisame kahekesi Strongi haigla onkoloogiaosakonnas voodi kõrval ja vaatame üle mu abikaasa Vici lõtvunud keha.

„Ta kuuleb teid,“ ütleb õde, „aga ta on liiga kurnatud, et vastata. Võite paluda tal oma kätt pigistada.“

Jah, ma võiksin paluda Vicil mu kätt pigistada, kui ta mind armastab. Aga ma ei kahtle tema armastuses. Ma võin paluda tal pigistada, kui ta mind kuuleb, aga ta ei pea mind kuulma. Ta peab surema, seega ma ei kutsu teda ellu ja enda juurde tagasi, vaid lasen tal jääda raske hingamise juurde. Ma puudutan teda ja hingan sisse tema lõhna, hõõrun õli tema kätesse ja jalgadesse ning palvetan jõudu, et ta lahti lasta. Ma olen temaga koos surma lävele kõndinud ja jalad üle ääre riputanud. Ma tunnen kuristiku avarust, aga ma ei suuda kaugemale minna.

Kaks aastat üritasin teda päästa. Me mõlemad proovisime, aga enam pole pääseteid. Pärast aastaid kestnud võitlust avab tema õrn teekond mu südame ja vaigistab mu meele. See vaikne surm on tema viimane kingitus mulle, isegi kui ma nutan ja sosistan hüvastijätuks. Vahetult pärast südaööd ta välja hingab. Ma ootan sissehingamist, mis ei tule.

Ma ei tea, kuidas ilma selle meheta elada. Ma sõltun tema pruunidest silmadest, mis mulle säravad. Nelikümmend kaks aastat me armastasime teineteist, mediteerisime koos, muutsime oma maad, kasvatasime oma poegi ning jagasime oma unistusi ja muresid. Ma ei tea, kes ma ilma temata olen.

Mina ja mu sõbrad istume kuus tundi tema surnukeha kõrval. Kui sanitaarabiline saabub, aitab armastav õde mul Vici puhaste valgete linade sisse mässida ja ta surnukeha laibakotti libistada.

Me sõidame liftiga alla ja kõnnime haigla fuajee poole, varjates silmi päikese eest, mis paistab läbi põrandast laeni ulatuvate akende. Inimesed sibavad ringi, haarates kohvitasse, püüdes enne kella seitset hommikul kohale jõuda. Nad on tõsised ja enesekesksed, pilgud ära pööratud. Nad näivad olevat klaasseina taga, teises maailmas, elavate poolel, samal ajal kui mina seisan lävel, kus surm tundub lähemal kui elu.

Leiame parkimismajast minu Subaru ja paneme Vici riided ja sülearvuti tagaistmele. Püsime ja seisime abitult koos, pehmendatud äsja tunnistatud surma müsteeriumist. Sellest ei piisa, et kallistada ja tänada neid heldeid sõpru, kes mind sellel teekonnal saatsid, aga see on kõik, mida mul anda on.

„Kas sa võid sõita?“ küsib Anthony.

„Jah,“ vastan ma. „Järgne mulle.“

Ma roolin parkimismaja kaldteelt alla, sõites aeglaselt, et Anthony saaks oma rendiautoga järele jõuda. Ma peatun parkimisametniku klaasaknaga boksi juures. Mu keha teab, kuidas raha lugeda ja parkimistasu maksta.

Olen võõras, just allilmast naasnud. Olen näinud surma, toorest ja peatamatut, ning mõistan, et minu enda surm pole kauge asi.

Anthony sõidab New Yorgi osariigi kiirteel aeglaselt kodu poole. Me reisime selle maailma võõral pinnasel, võõrad igapäevastele muredele.

Kuidas on võimalik tunda korraga nii sügavat kurbust ja sügavat tänulikkust?