Aiandus Draakoni väravas

Elasin ja aiandasin Green Gulch Farmis kakskümmend viis aastat, sättides oma elu paika, harrastades zeni ja süvendades oma arusaama maast oma küünte all.

Rohelisel Kuristikul on teine nimi, mis on põimitud luulest ja meditatsioonipraktikast: Soryu-ji ehk Rohelise Draakoni Zen-tempel. Mulle meeldib see nimi, mis nii osavalt kirjeldab Rohelise Kuristiku looklevat orgu, mis lookleb kõrgete kuivade küngaste vahel nagu iidne roheline draakon, kelle saba merd liigutab ja kelle tuld sülgav pea on kõrgel salapärastes pilvedes, mis rannikumägedest kerkivad nagu ürgne aur. Nüüd on minu peamine aed minu kodus Rohelisest Kurist vaid miili kaugusel põhja pool, peaaegu seal, kus draakoni saba merd piitsutab.

See raamat räägib aiapidamisest draakoniväravas, kus iga leht, iga suurte silmadega putukas, iga roostes käru on ühtaegu nii täiesti tuttav kui ka kummaliselt uus. Aiandus draakoniväravas on fundamentaalne töö, mis läbib kogu teie elu. See nõuab teie energiat ja südant ning annab teile tagasi ka suuri aardeid, nagu tugevdatud huumorimeel, paradokside hindamine ning tohutu saak „dinosauruste” lehtkapsast ja pisikesi punaseid kartuleid.

Aiandus seisneb korjamises ja oma kire järgimises. Mõned väga põhilised põhimõtted suunavad minu aiapidamist. Need tulenevad minu armastusest aianduse ja maailma vastu. Täna loen ma seitse põhimõtet. Homme võib neid olla kaheksa või üheksa, sest need tärkavad taltsutamata pookealusest aja alt.

Minu esimene põhimõte on õppida aiandusõpetust aiavärava taga olevast metsikust loodusest. Püüdes hoida sidemeid metsiku maa ja haritud põllu vahel, saan oma selgeima aiandusõpetuse aeda ümbritseva valgalal oleva hääle kuulamisest. Ma tean, et jaanuar on aeg meie aias asuva Jaapani ploomi 'Elephant Heart' pügada, aga just jaanuarikuu aeg on alati seotud metsiku ploomipuu esimeste valgete õite ilmumise märkamisega. Märgin selle oma kalendrisse ja teritan oma punaseid oksakääre, sest kahe nädala pärast õitseb omakorda ploom 'Elephant Heart'.

Tänapäeva maailmas on tõelist metsikut loodust alles jäänud väga vähe. Ja ometi, kui Thoreau ütleb: "Metsikuses peitub maailma säilimine," tuletab ta mulle meelde, et metsikus vähemalt püsib. See püsib nii meie linnade sillutatud radade all kui ka linnapõllumaa äärealadel. See püsib laikudena, nõgudes ja püherdades, umbrohtudes kõikjal Maal. Harimata maailmaga suhte säilitamine on minu jaoks peamine põhimõte, kui ma aiandan kodustatud maad.

Metsiku looduse auks aiavärava sees ja väljas jätan ma igal kevadel meie aiast ühe suvalise nurga hooldamata. Lasen sellel minna hooletusse jäetud sasipuntrasse. Kogu kasvuperioodi vältel möödun sellest metsiku looduse kesast ja see toidab mu mõnevõrra raevukat hinge. Varasügisel, kui olen kinnisideeks meie viimasest saagist, mis koosneb peenikestest valgesukkadest porrulaugust ja kuldsetest peetidest, vaatan üle aia korrastatud ridade seda kauget seemnelise lehmapastinaagi ja kuiva nuumherne sasipuntrat ning mu metsikud juured ärkavad ellu.

Minu teine põhimõte on aiapidamine mahepõllumajanduslikult, alati looduse külluses, ilma keemilistele väetistele, pestitsiididele või herbitsiididele lootmata. Mahepõllumajanduslik aiandus ja ökoloogiline põllumajandus tuginevad kohalikule maa- ja veevarude haldamisele ja kaitsmisele ning soodustavad neid; see toimib harmoonias looduslike ökosüsteemidega, et säilitada mitmekesisust, keerukust ja tegelikku tervist nii aias kui ka laiemas kogukonnas. Isegi nüüd, kui mahepõllumajanduslikku aiandust ei peeta enam marginaalseks ettevõtmiseks, on oluline toetada mahepõllumajandusettevõtteid ja -põllumehi, et tagada toiduga kindlustatus ja ohutus pikas perspektiivis. Orgaanilise toidu kasvatamine ja teadlik toitumine on poliitilised teod, mis aitavad luua ja tagada sotsiaalset, majanduslikku ja ökoloogilist õiglust.

Minu kolmas põhimõte on tunda mulda, kus ma töötan, igakülgselt. Muld, mis koosneb lugematutest nähtamatutest mikroorganismide pilvedest, mis seedivad maad ja juhivad seda läbi oma sisikonna, on väljaheited ja mulla sees on kõik aias elavad olendid. Meenutades töötades, et ühes tassis viljakas aiamullas on rohkem mikroorganisme kui planeedil Maa inimesi, on mul värske pilk omaenda mastaabile ja kontekstile aia elus.

Oma mulla tundmine tähendab maaga töötamist ja mulla endaga töötamise lubamist. See, kuidas sa oma maad harid, sõltub sinust endast – võib-olla kaevad sa sügavale nagu rõõmus, vabadusse pääsenud koer ja kuhjad oma aia üles, nagu meile Green Gulchis meeldib teha, või otsustad ehk luua pikaajalise, aeglaselt areneva permakultuuri aia, kus mulda peaaegu üldse ei liigutata. Kõige olulisem on see, et oled oma maaga suhtes ja kuulad töötades mulda, leides oma tõelise koha aia kehas.

Minu neljas põhimõte on mulla toitmine ja viljaka maa rajamine, mitte ainult põllukultuuride kasvatamine. Vana Jaapani vanasõna ütleb, et vaene põllumees kasvatab umbrohtu, keskpärane põllumees põllukultuure ja hea põllumees mulda. Mahepõllumajanduslikud aednikud "kasvatavad mulda", istutades maapinnale rohelise kattekultuuride kihi, et aastaringselt viljakust suurendada. Kasvatame ka sügavalt juurdunud põllukultuure, nagu takjas ja ameerika mesikas, mis lõhuvad kõva mulda ning tihendavad oma juurtes mineraale ja lämmastikku. Mõnikord aitame viljakat mulda rajada, astudes tagasi ja jättes maa kesta, lastes sellel hooajaks või kaheks puhata. Aga ennekõike ehitame mulda kompostihunnikuid tehes ja kõdunemist tähistades. "Elu surmasse ellu" on mahepõllumajandusliku aedniku moto iga toorprügist ja kihilisest õlgedest ehitatud kompostihunniku kohta. See töö on meie aiandustraditsioonis Green Gulchis nii oluline, et me naljatame sageli, et kuigi me ei propageeri zeni, kuulutame me kindlasti kuuma komposti evangeeliumi.

Minu viies aianduspõhimõte on tervitada aias mitmekesisust. Mul on kirg säilitada ja kultiveerida taimeriigi bioloogilist mitmekesisust – ilma „kuningata” on kõik taimed sugulased –, kasvatada seemnest laia valikut taimi ja toetada väikeseid seemnefirmasid, mis teevad erilisi pingutusi pärandsortide kaitsmiseks. Kaheksakümmend protsenti kõigist köögiviljasortidest, mis olid Ameerika Ühendriikides 1900. aastal saadaval, on nüüdseks kadunud, kuna seemnekaubandus on tohutult koondunud väga väheste rahvusvaheliste korporatsioonide kätte. Isegi kui ma kritiseerin geneetilise mitmekesisuse vähenemist ja põllukultuuride kontrollimatut muutmist, pean ma meeles ka seda, et põllumajandus on 15 000 aastat vana, põhineb bioloogilisel mitmekesisusel ja seda õhutab aednike sihikindlus kogu maailmas seda mitmekesisust kaitsta ja edendada.

Minu kuues aianduspõhimõte on aeglustada tempot ja kutsuda aia ellu tundmatuid, ebasoovitavaid ja läbikukkunuid. Kui sa aiad draakoniväravas, pole sul muud valikut, kui seda teha, seega võid sama hästi olla lahke ja valmis kaotama oma võimed. Rohelises Kurikus ning kooli- ja avalikel linnakruntidel, kus ma aiandusega tegelen, töötan ma igasuguste inimestega. Olen õppinud usaldama ja aianduslikult tegelema igaühega, kes kohale ilmub. Me ei kontrolli niikuinii kunagi aeda, miks siis mitte alistuda muutumise müsteeriumile? Olen näinud, kuidas kuuekümne kolme aastane kopsupõletikuga naine tundide kaupa terveks tuli, surnud peaga valge kosmose peal, et pakkuda zendo altarile värskeid lilli. Ja olen näinud, kuidas õnnetust kuueaastasest põrgulapsest sai vapper ingel, päästes ja hoolitsedes vesiliku eest, keda aiamuruniiduk kohe tükkideks lõikab.

Me elame kordumatu universumis, maailmas, kus õpime sama palju nii ebaõnnestumistest kui ka edust. Maisi õgivad sinitihased ja muud aiakahjurid on head õpetajad, nagu ka ebaõnnestunud „lihavõttemuna“ redised – karmiinpunased, valged ja tumepunased –, mis on ussidest söödud räämas olekus pragunenud vaagnal. „Elu on üks pidev viga,“ tuletas San Francisco zen-keskuse asutaja Shunryi Suzuki Roshi oma õpilastele meelde. Poes käies otsis ta turult kõige räpasemaid köögivilju, kõiki äravisatud ja sandistatud saake ning tema meditatsioon muutus tugevamaks, toitudes inimelu pidevatest vigadest.

Minu seitsmes põhimõte on saagikoristuse heldekäelisus. Piibli 3. Moosese raamatus on üks juudi elukäskudest mitte niita põldude nurki pärast põhilõikust, vaid jätta need püsti, et näljastel, üksildastel ja võõrastel oleks toitu korjata. Ma hindan seda vana manitsust jagada aia saagi külluslikkust kõigi olenditega; see tuletab mulle meelde, et ma ei peaks nurki lõikama ja aiandusin kogu südamest nii nähtava kui ka nähtamatu näljase maailma hüvanguks.

See essee on väljavõte raamatust „Aiandus Draakoni väravas: tööl metsikus ja haritud maailmas “ (2008, The Bantam, Dell Publishing Group, Random House, Inc. allüksus) loal.