Ei kahetse: Elage Koos Suremisega

[Autor Kitty Edwards vasakul ja Patti Pansa paremal]

2013. aasta mais võttis minuga ühendust elukutseline insener ja elutreener Patti Pansa, et aidata teda tema teekonnal surma poole. Ta oli hoolitsenud kõigi sõna otseses mõttes surmaks valmistumise eest: ta oli rääkinud oma pereliikmetele oma elulõpuhoolduse soovidest; tema viimane tahe ja testament, täiustatud tervishoiu direktiivid ja meditsiiniline püsiv volikiri olid kõik allkirjastatud ja edastatud vastavatele inimestele; nimekiri tema olulistest kontodest koos paroolidega seisis tema arvuti kõrval asuvas kaustas. Kuid Patti tahtis rohkem. Ta tahtis jätta pärandi oma perele ja sõpradele. Võib-olla kõige rohkem soovis ta avastada viise, kuidas elu tähistada, kuni tal veel aega on.

Jagasin Pattiga mitmeid artikleid surevate kahetsuste kohta, kirjeldades, kuidas paljud kahetsesid, et töötasid liiga palju, veetsid liiga vähe aega perega või elasid elu, mis pole nende oma. Need artiklid jätsid Pattile üsna mulje; kõik, mida ta kuulis, oli "ma soovin... ma soovin." Kuid 4. staadiumis metastaseerunud rinnavähiga ei tahtnud Patti seda soovida. Ta tahtis teada, kuidas elada elu ilma kahetsusteta. Patti nägemusest ja kiireloomulisusest sündis projekt No Regrets .

Kiiritusravi, lülisambaoperatsiooni ja Alaska reisi vahel kirjutas Patti esseesid, vestles kõigiga, kes kuulasid, unistasid ja lõid. Lõpuks töötas ta välja viis lihtsat isiklikku praktikat, et aidata endal elu täisväärtuslikumalt elada: ole iga päev tänulik, usalda – võta risk, julgus olla mina, vali rõõm ning armasta ennast ja jaga seda. Kuigi fraasid võivad olla lihtsad, pole nende täitmine sugugi nii. Projekti No Regrets arendamine on Patti Pansa pärand meile kõigile.

Olge iga päev tänulik

"Mul on valida, kas keskenduda tänulikkusele. Mõnel päeval on valu peaaegu väljakannatamatu. Kui keskendun valule, siis see tugevneb nagu tsunami. Kui keskendun sellele, mille eest olen tänulik, olen rahulikum."

--Patti Pansa, mai 2013

Patti kirjutas iga päev oma tänupäevikusse. Ta tähelepanu köitsid kõige lihtsamad asjad. „Olen ​​tänulik väikese linnukese eest, kes istub mu magamistoa akna taga oksal“, „Mulle meeldib tunda soojust mu voodit ületavas päikesevalguses“ ja palju muud. Selline tänulikkus aitas tal keskenduda asjadele, mida ta kõige enam hindas, mitte oma halvenevale tervisele ja rasketele meditsiinilistele protseduuridele, mida ta talus.

Patti tahtis elada. Ta ei tahtnud oma perekonda ja sõpru maha jätta. Ta tänas alati oma sõpru nende teenete eest. Kuid mis võib-olla veelgi olulisem, ta rääkis igaühele ka ainulaadsest kingitusest, mille nad talle tõid. Ma ei tea, mida ta teistele ütles, kuid ta tänas mind sageli selle eest, et ma ei karda oma haigust.

Usalda – võtke risk

"Kui ma usaldan ja liigun edasi uude seiklusse, olen üllatunud universumi toetusest. Projekt No Regrets on selle hea näide. Idee tuli mulle inspiratsioonina hommikuse meditatsiooni ajal. Jagasin ideed sõpradega ja nad tahtsid aidata."

--Patti Pansa, juuni 2013

Nädal pärast selle kirjutamist külastas Patti sõpru Santa Fe's, NM-is. Juhuslikus vestluses mainis üks sõber ehtedisainerit, kes valmistas imelisi esemeid. Tund hiljem viibis Patti reljeefsete metallist käevõrude disaineri Douglas Magnuse stuudios. Ta tahtis teda huvitada käevõrude kujundamise vastu, millel on fraasid „No Regrets”. Selle asemel julgustas ta teda käevõrusid ise kujundama.

Patti elu viimastel kuudel kujundas ta käevõru, palkas vormivalmistaja ja leidis tootja. Patti usaldas, et vajalik abi ilmub. Ja saigi.

Sel suvel sai Patti teada, et usaldus nõuab alistumist. Mitte lüüasaamisest loobumine, vaid pigem magus alistumine. Energia vähenedes järgis ta lihtsalt ettepanekute ja soovituste voogu, et leida lühikese aja jooksul vajalikud vahendid. Patti usaldas ja võttis riski ning pärand loodi.

Julgus olla Mina

"Ma olen suremas. See muudab mõned inimesed ebamugavaks ja kurvaks. See teeb mind mõnikord ka kurvaks. Kui ilmun inimesena, kes ma tõeliselt olen, loob see ruumi, kus teised saavad astuda oma olemuse täiusele. Meie vestlused on autentsemad. Maskid langevad ära."

--Patti Pansa, juuli 2013

Patti oli oma elus ja surmas julge. Sageli nägi ta, et inimesed otsustasid olla nähtamatud või peegeldavad meisterlikult seda, mida teised näha soovisid. Patti jaoks, kes oli kuue jala pikkune, polnud nähtamatuks jäämine kunagi valik.

2013. aasta juunis läbis Patti kiiritusravi, et leevendada mõningaid luuvalu sümptomeid, ravida selgroolüli murdu ja vähendada kaela kasvajat. Kiirguse piirkondade täpseks sihtimiseks ehitati Patti torso jaoks kiirgusmask. Maski loomise protsess oli piinav ja hirmutav. Kuigi tema õde tahtis kiiritusravi lõpus sellele autoga otsa sõita, tahtis Patti oma maski koju viia. Seejärel astus ta koos sõpradega tseremooniale, et luua muutusi.

Veidi kujutlusvõimet...natuke liimi...ja moetunnetust...kiirgusmask muudeti jõu ja ilu sümboliks; loodi ilus Patti büst. Seejärel viisid Patti sõbrad maski seiklustesse, millega Patti ise enam hakkama ei saanud. See on pildistatud päikesetõusu ajal kõrgel mägedes. Seda märgati sportlikus punases kabrioletis. Seda nähti maasikamargaritat rüüpamas. Mask poseeris isegi riiklikus ajakirjas reklaamiks.

Patti kiirgusmask asub nüüd Denveris Colorado ülikooli vähikeskuses, kus peetakse töötubasid, et aidata vähihaigetel lastel oma kiirgusmaski kaunistada.

Valige Joy

"Õnn on valik, mille ma saan teha, olenemata sellest, kui karmid asjaolud tunduvad. Rõõm elusolemisest on alati mingil tasemel saavutatav."

--Patti Pansa, august 2013

Patti rääkis suvel leinast ja sellest, kuidas see meid seob nendega, kellest oleme ilma jäänud. Ta teadis, et mida suurem on rõõm, seda suurem oli lein. Ta rääkis sageli leinast ja rõõmust, nagu oleksid need niidid samast kangast, rõõmulõim, mis on vääramatult läbi põimunud leinakoega. Patti kangas oli mitmevärviline, rikkaliku tekstuuriga ja sügavalt elav karv.

Kui Patti haigus jõudis viimasesse staadiumisse, palus ta sõpradel korraldada talle hüvastijätupidu. Ta otsis võimalusi rõõmu väljendamiseks ja teistega jagamiseks. Sellel peol tõi iga sõber lille, mis esindas Patti aspekti, mida nad armastasid või imetlesid. Oli pisaraid ja oli naeru. Lõpuks täitus lillevaas Patti elavatest värvidest.

Armasta ennast ja jaga seda

"Minu jaoks on see valik, kuidas soovite oma elu elada, tõeliselt valida... ennast piisavalt armastada, et vabaneda ja olla täielikult mina... kogu oma laienenud potentsiaalis."

--Patti Pansa, september 2013

Patti veetis oma elu viimased viis kuud tähistades, jagades, luues, armastades ja elades. Ta teadis, et tema energia on piiratud. Perekonna ja sõprade hooldajana võis ta end kergesti ära anda. Selle asemel arendas ta tava toita iseennast, enne kui hakkas teiste eest hoolitsema. Kuid Patti avastas, et kõigepealt iseenda armastamine pole lihtne; sõbrad tahtsid temalt palju rohkem, kui ta anda suutis. Meditatsioonipraktikat jätkates ja tänupäevikusse kirjutades lisas ta ka uue praktika: kahetsuse vabastamine.

Patti määratles kahetsuse kui tegu, mis on tehtud või tegemata, ja nüüd kahetseb. Või võib see olla ka tegu, mille keegi teine ​​tegi või mida ta ei teinud, mida ta kahetses. Patti avaldas iga päev kahetsust, kuid avastas, et igas neist on õppetund. Ta mõistis, et iga kahetsetud tegu või tegevusetus sisaldas tegelikult kingitust, arusaama, jõudu. Ta mõistis, et need pärlid olid viisid, kuidas ta oli end kogu oma elu armastanud. Aja veetmine oma tugevuste, kaastunde ja tarkuse üle mõtisklemiseks andis talle ruumi enda kasvatamiseks.

23. oktoobril 2013 suri hospiitsi hoole all Patti kodus koos perega.

Ta suri kahetsemata.