Wendell Berry: Milleks Inimesed on?

Väljavõte Wendell Berry esseekogust "Milleks on inimesed".

I

Armu, mis on olendite tervis, saab hoida ainult ühiselt.
Tervendamisel saavad hajutatud liikmed kokku.
Tervislikuna on liha armuline, püha siseneb maailma.

II

Tervendamise ülesanne on austada ennast kui olendit, ei rohkem ega vähem.
Olend ei ole looja ega saagi olla. On ainult üks Looming ja meie oleme selle liikmed.
Olla loov tähendab ainult omada tervist: hoida end täielikult elus Loomingus, hoida Loomingut endas täielikult elus, näha loodut uuesti, tervitada oma osa selles uuesti.
Kõige loomingulisemad tööd on kõik selle tervise strateegiad.
Ennast nimetanud loojate uhkuseteosed, mille esmatähtis on originaalsus, taandavad Loomingu uudsusele, imestusvõimetute vaimude nõrkadele üllatustele.
Originaalsust taotledes töötab tulevane looja üksi. Üksinduses võtab inimene enda eest vastutuse, mida ta ei suuda täita.
Uudsus on omamoodi üksindus.

III

Seal on uhkuse halb töö. On ka meeleheite halb töö, mis on halvasti tehtud lootuse või visiooni ebaõnnestumise tõttu.
Meeleheide on liiga vähe vastutust, nagu uhkus on liiga palju.
Lootuse reedab samavõrra ka lootusetuse kehv töö, uhkuse mõttetu töö. Need on elu raiskamine.
Meeleheitel pole andestust ja uhkuse jaoks pole seda. Kes suudab üksinduses andestada?

IV

Hea töö leiab tee uhkuse ja meeleheite vahel.
See ilutseb tervisega. See ravib armuga.
See säilitab antud, nii et see jääb kingituseks.
Sellega kaotame üksinduse:
me paneme kokku nende käed, kes lähevad enne meid, ja nende käed, kes tulevad pärast meid;
me siseneme üksteise käte väikesesse ringi,
ja suurem ring armastajaid, kelle käed tantsivad,
ja kõigi elust sisse- ja väljaminevate olendite suurem ring, kes liiguvad ka tantsus nii peene ja laiaulatusliku muusika saatel, et ükski kõrv ei kuule seda peale fragmentide.

V
Ja selle kaudu me siseneme üksindusse, milles kaotame ka üksinduse.
Üksindust jagada võib ainult ebakõla.
Tõelist üksindust leidub metsikutes kohtades, kus ollakse ilma inimliku kohustuseta.
Inimese sisehääled muutuvad kuuldavaks. Inimene tunneb oma kõige intiimsemate allikate külgetõmmet. Selle tulemusena reageeritakse selgemalt teistele eludele. Mida sidusamaks inimene endas kui olendina muutub, seda täielikumalt astutakse kõigi olendite osadusse.
Üksindusest naaseb olude kingitustega koormatud.
VI
Ja sellest tagasitulekust pole pääsu.
Looduse korra juurest pöördume tagasi inimkonna korra ja korratuse juurde.
Suuremast ringist tuleb minna tagasi väiksema juurde, väiksemasse suuremasse ja sellest sõltuvasse.
Suuremasse ringi sisenetakse valmisolekuga olla olend, väiksemasse inimeseks olemise teel.
Ja metsast naastes meenutame kahetsusega selle rahutust. Kõikide olendite jaoks on need paigas, seega puhkeolekus.
Oma kõige pingelisemas püüdluses, magamises ja ärkvelolekus, surnud ja elus, on nad puhkamas.
Inimese ringis oleme pingutamisest väsinud ja oleme puhkamata.

VII

Kord on ainuke võimalus puhata.
Tehtud tellimus peab otsima antud tellimust ja leidma selles oma koha.
Põld peab mäletama metsa, linn peab mäletama põldu, et eluratas pöörduks ja surijale vastaks vastsündinu.
Laiali sattunud liikmed tuleb kokku viia.
Soov ulatub alati võimalikust välja. Kuid võimaliku täitmine tähendab selle suurendamist.
Võimalik, täidetav on maailmas õigeaegne, meeles igavene.
Nähes tööd, mida tuleb teha, kes saab aidata soovist olla see, kes seda teeb?
Kuid kardetakse, et enne ei puhka enne, kui tööd on tehtud ja maja on korras, talu on korras, linn on korras ja lähedastel on kõik hästi.
Kuid uhkus on see, mis ööl oma iha ja leinaga ärkvel on.
Üksinda selle tööga töötamine tähendab läbikukkumist. Abi sellest ei ole. Üksindus on selle ebaõnnestumine.
See on meeleheide, mis näeb töö ebaõnnestumist enda ebaõnnestumises.
See meeleheide on kõige ebamugavam uhkus.

VIII

Lõpuks ometi on uhkus mõelda ennast ilma õpetajateta.
Õpetajad on igal pool. Soovitakse õppijat.
Teadmatuses on lootus. Kui oleksime raskust teadnud, poleks me isegi nii vähe õppinud.
Toetu teadmatusele. See on teadmatus, milleni õpetajad jõuavad.
Nad ootavad, nagu alati, valguse piiri taga.

IX

Pahaaimamatute õpetajate õpetused kuuluvad ülesande juurde ja on selle lootus.
Armastus ja sõprade ja armastajate töö kuuluvad ülesande juurde ja on selle tervis.
Puhkamine ja rõõmustamine kuuluvad ülesande juurde ja on selle arm.
Las homme tuleb homme. Mitte sinu tahtel ei kanta maja öö läbi.
Kord on ainuke võimalus puhata.